Luitekass

Luitekassi levilaks on Aasia ja Aafrika kõrbed. Ta elab paikades, kus on liiga kuum ja kuiv isegi aafrika metskassi jaoks: Sahara kõrb, Araabia kõrb ning Iraani ja Pakistani kõrbed.

Luitekassi kirjeldas esimesena Victor Loche aastal 1858, kes nimetas ta Felis margarita'ks Jean Auguste Margueritte'i järgi, kes juhtis ekspeditsiooni, mille käigus luitekass avastati.

Luitekass on võrdlemisi väike ja jässakas kass lühikeste jalgade, pika saba ja suurte teravatipuliste kõrvadega. Ta kere on 39–57 cm pikk; saba pikkus on 23–31 cm. Loom kaalub 1,4–3,4 kg. Pea on lai ja kõrvad paiknevad nii, et ta suudab need horisontaalselt peaga ühele joonele suruda või isegi allapoole suunata.

Karva värvus on üle suurema osa kehast kahvatu liivakollane kahkjate triipudega, mis on mõnikord raskesti nähtavad. Kõhu ja lõua alt on karv valge. Enamasti on triibud tugevamad Aafrika alamliigil.

Jalgadel ja sabal on mustad vöödid ja üle põskede on punakad jooned, mis algavad silmade välisnurkades. Talvel võib karvkate olla väga paks ja iga karv võib olla kuni 5,1 cm pikk.

Luitekassil on varvaste vahel pikad karvad. Need moodustavad käpapadjanditele aluse, mis aitab kaitsta neid kõrvetada saamast, kui kass liigub üle kuuma liiva. Tagajalgadel on küünised väikesed ja tömbid, kombineeritud käpapadjandeid katva karvaga aitavad nad looma jäljed segaseks ja raskesti nähtavaks teha.

Silmad on suured ja värvilt rohekaskollased, nina on must. Silmade limaskest on must. Koos suurte kõrvadega on ka kuulmisbullad ebatavaliselt suured, andes kassile võimsa kuulmismeele, ilmselt, et aidata tal kuulda liiva seest kostvaid vibratsioone. Sarnaseid kohandumisi võib leida ka teistel kõrbeloomadel, näiteks fennek.

Nagu nimigi viitab, elavad luitekassid ainult kuivades ja liivastes kõrbetes ja liivaluidetel. Nad eelistavad tasast maastikku hõreda taimestikuga ja väldivad väga lagedaid kohti, kus toitu ei leidu. Nad võivad ellu jääda temperatuurides −5 °C kuni 52 °C. Ekstreemsetes ilmaoludes peituvad nad urgudesse. Kuigi nad joovad, kui vesi on saadaval, on nad suutelised ellu jääma ka ainult oma toidust tuleva vedeliku peal.

Väljaspool paaritumishooaega elavad luitekassid üksikult. Nad elavad urgudes, kasutades enamasti mahajäetud rebase- või okasseaurge või suurendades liivahiirte või teiste näriliste kaevatud urge. Luitekassi urg on tavaliselt sirge, ühe sissepääsuga ja kuni 3 meetrit pikk. Luitekass väljub urust pärast videvikku, et jahtida närilisi, sisalikke, linde ja putukaid.Nad hiilivad maa lähedal ja kasutavad igasugust saadaolevat katet. et end kaitsta. Oma suurte kõrvadega kuulatavad nad saaki ning hakkavad kiiresti kaevama, kui seda maa all kuulevad. Kuna luitekass omandab endale tarviliku veekoguse saagi söömisest, püsib ta enamasti veekogudest eemal, et end teiste kiskjate eest kaitsta.

Luitekassid kogunevad salkadesse ainult paaritumiseks, seega on nende loendamine keeruline ülesanne. Tundub siiski, et nende arvukus on Araabia kõrbes kahanenud, kuna nende saak väheneb. Luitekassid võivad öö jooksul saagiotsinguil liikuda 5–10 kilomeetrit, kuid erinevalt enamikust kassidest ei kaitse nad oma territooriumi ja võivad isegi kordamööda üksteise urgudes elada.Luitekassi ohustavad inimesed, hundid, maod ja röövlinnud.

Luitekassid suhtlevad omavahel kasutades lõhna- ja kraapimismärgistusi. Nad teevad kodukassidega sarnaseid häälitsusi, kuid ka valje kõrgetoonilisi haukuvaid hääli.

Jooksuaeg kestab viis-kuus päeva, mille ajal luitekassid hauguvad ja teevad rohkem lõhnamärgistusi. Keskmiselt on pesakonnas kolm poega, kes sünnivad pärast 59–66-päevast tiinust, tavaliselt aprillis või mais, kuigi mõnedes piirkondades sünnitavad luitekassid kaks pesakonda aastas. Kassipojad kaaluvad vastsündinutena 39–80 grammi ja neil on täpiline kahvatukollane või punakas karv. Nad kasvavad võrdlemisi kiirelt, viis kuud pärast sündimist on nad saavutanud kolmveerand oma lõplikust kasvust. Luitekassid on oma esimese eluaasta lõpuks täielikult iseseisvad ja saavad varsti pärast seda suguküpseks.Pole teada, kui vanaks luitekassid vabas looduses elavad, kuid vangistuses võivad nad elada kuni 13-aastaseks.

Luitekassil on kuus alamliiki:

• Felis margarita margarita, Põhja-Aafrika, Alžeeriast Araabiani
• Felis margarita airensis, Nigeeria
• Felis margarita harrisoni, Araabia poolsaar
• Felis margarita meinertzhageni, Sahara
• Felis margarita thinobia, Kaspia mere piirkond (Iraan, Türkmenistan)
• Felis margarita scheffeli, Pakistan.

• Michigani ülikooli veebientsüklopeedia (AWD):Felis margarita, veebiversioon (vaadatud 18.10.2013) (inglise keeles)