Puuma

Puuma levila katab kogu Ameerika kontinendi põhjast lõunasse. Puumasid võib kohata peaaegu igasuguses looduskeskkonnas: okas- ja lehtmetsas, mägedes, soistel aladel, troopikametsades, rohtlates ja kõrbetes.

Puumad on üksildased kaslased ja neil on läänepoolkera kõigi looduslike maismaaimetajate suurim leviala.^[2]

Puuma pikkus koos sabaga võib olla kaks meetrit ja kaal ligi 100 kg. Ta suudab hoogu võtmata sooritada 7 meetri kõrgusi hüppeid. Nii nagu ilves, lööb ka puuma nurru. Puuma jõuab joosta kuni 80 km/h. Nad on 60–76 sentimeetrit kõrged. Isased kaaluvad umbes 53–72 kilogrammi ja emased 34–48 kilogrammi. Puuma on ühtlaselt kollakaspruun, võib ta meenutada emalõvi. Kuid ta nägu pole nii piklik kui tema Aafrika sugulasel. Puuma pea on ümmargune ja väike. Ka kõrvad on ümmargused ja väikesed. Silmad on suured ja rohelised. Valged karvad suu ümber jätavad mulje, nagu oleks ta oma koonu piimanõusse kastnud ja pärast puhtaks pühkimata unustanud. Esijalad on tagumistest jalgadest suuremad ja kohandatud saagi haaramiseks. Puumal on lihaseline kael ja tugevad lõualuud. Puumal on ergas kuulmismeel ja suurepärane nägemine. ^[2][3]

Püüab eelkõige suurulukeid, näiteks hirvi, aga ka mufloneid, okassigu või sisalikke. Mõnikord ründab ta kariloomi, mistõttu peavad inimesed talle jahti. Puuma on lihasööja, jälitaja ja varitsuskiskja ning jälitab mitmesuguseid röövloomi. Põhimõtteliselt sööb puuma kõiki loomi, keda ta suudab tabada, isegi nii suuri loomi kui põder. Puuma jälitab oma saaki põõsaste ja puude ning üle kaljuraudade, enne kui hüppab võimsalt ohvrile seljale ja viib läbi lämmatava kaela hammustuse. Puumad jahivad saaki põhiliselt öösel. Oma saaki püüab ta ka veest. ^[2]

Pärast kolm kuud kestvat tiinust poeb emane puuma varjulisse koopasse, kus toob ilmale 1–6 poega; hoolt kannab nende eest üksi. Emas puuma saavutab suguküpsuse 1–3 aasta jooksul. Üks pesakond poegi sünnib iga 2–3 aasta järel. Kutsikad on täpilised ja sünnivad sinisilmade ja rõngas sabadega. Kutsikad võõrutatakse umbes 3 kuud päras sündi. Kutsikad lahkuvad ema territooriumilt uue rajamiseks umbes kaheaastaselt. Puuma eluiga looduses on 8–13 aastat ja inimese hoole all 18–19 aastat.^[2]

Puumad on territoriaalsed loomad ja territooriumid sõltuvad maastikust, taimestikust ja röövloomade arvukusest. Puumad väldivad piirkondi, kus on inimasustus. Emaste territooriumid on tavaliselt poole väiksemad kui isaste territooriumid. Emased märgistavad oma territooriumi kraapimisjälje, uriini ja väljaheitega, mida kasutatakse ka paaride ligimeelitamiseks. Isased võivad oma väikese territooriumi märgistamiseks kraapida kokku väikese lehehunniku ja heintaime ning seejärel sellel urineerida. Täiskasvanud puumad kohtuvad ainult soojätkamiseks. Puumad on häälekad kaslased ning nad on tuntud oma madala kõla, mürtsumise, nurrumise ja karjumise poolest.^[2]

Puuma on IUCNi poolt klassifitseeritud peaaegu ohustatud liigiks. Puumasid on kokku vähem kui 50 000 isendit ja see väheneb jätkuvalt. Puumale pole peale inimese muud loomad eriti ohtlikud, ehkki see suhtleb teiste suurte röövloomadega nagu pruunkaru ja hall hunt, kellega ta võistleb saagi pärast. Mõnel pool võib-olla peab konkureerima jaaguari ja Ameerika alligaatoriga. Kuigi puuma ja jaaguarid kattuvad, domineerivad jaaguarid suurema saagi üle ja puuma võtab väiksema saagi. Alates 1996. aastast oli puumajaht keelatud Argentinas, Brasiilias, Boliivias, Tšiilis, Colombias, Costa Ricas, Prantsuse Guajaanas, Guatemalas, Hondurases, Nicaraguas, Panamas, Paraguays, Surinames, Venezuelas ja Uruguays. USA California osariigis on puumajaht seadusvastane, välja arvatud väga erilistel asjaoludel, näiteks juhul, kui üksikisend on kuulutatud avaliku julgeoleku ohuks. Kalade ja ulukiliikide andmed näitavad, et Californias on alates 1970. aastatest puumade hävitamine kasvanud: aastatel 2000–2006 tapeti keskmiselt üle 112 puumat, 1970. aastatel aga vaid 6.^[2]