Ühine põllumajanduspoliitika

Ühine põllumajanduspoliitika, ÜPP (inglise Common Agricultural Policy, CAP), oli esimene^[viide?] ühine Euroopa poliitika, mis võeti vastu Rooma leppega 1958. aastal.

Seda nähakse kui kompensatsiooni Prantsusmaale tolliliidu eest^[viide?], mis hõlmas Saksamaale huvipakkuvaid tööstustooteid.^[viide?]

Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika eesmärk on kindlustada piisav heaolu põllumajandussektoris töötavatele inimestele ja mõõdukad põllumajandustoodete hinnad tarbijatele. Põllumajanduspoliitika, mis tagab maailmaturu hindadest kõrgemad hinnad ühisel põllumajandustoodete siseturul, vastutab hinnatoetussüsteemide eest ja jagab toetusi. Kõrgemad hinnad on konkurentsivõimelised, sest imporditud põllumajandustoodetele kehtestatakse tollimaks ja lõivud. Euroopa Liidu ekspordifirmad saavad ekspordihüvitist ühisest Euroopa Liidu eelarvest, kui nad müüvad põllumajandustooteid väljaspool Euroopa Liitu.

Viimastel aastatel^[viide?] on viidud ellu palju reforme, et muuta ÜPP-d keskkonnasõbralikumaks ja sotsiaalpoliitikale suunatumaks. Bürokraatlikke reegleid määrab nõukogu kvalifitseeritud häälteenamus. ÜPP-d hallatakse läbi mitmete töögruppide ja juhtimiskomiteede, kuhu kuuluvad liikmesriikide esindajad.

Alates Lissaboni lepingu jõustumisest otsustavad põllumajandust puudutavate õigusaktide vastuvõtmise Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Parlament koos.

2017. aasta septembris Tallinnas ja Matsalus toimunud Euroopa Liidu ühtse põllumajanduspoliitika tulevikku käsitleval konverentsil tõdeti, et praegune põllumajanduspoliitika ei taga põllumajanduse säästvat arengut ning see vajab põhjalikku muutust.^[1]