Albaania Õigeusu Kirik
Albaania Õigeusu Kirik on autokefaalne õigeusu kirik Albaanias.
| Kisha Ortodokse Autoqefale e Shqipërisë | |
 | |
 | |
| Õiguslik staatus | 1937. aastast autokefaalne |
|---|---|
| Tirana ja kogu Albaania peapiiskop | Anastasios |
| Veebileht | Kisha Ortodokse Autoqefale e Shqipërisë |
Albaania kiriku ajalooline kanooniline territoorium on Albaania ja albaanlaste diasporaa. Kiriku liturgiline keel on albaania keel, kasutatakse ka makedoonia keelt, kreeka keelt ja aromuuni keelt.
Kirikupea on Albaania peapiiskop ja tema residents asub Albaania pealinnas Tiranas. Alates 1992. aastast on Albaania kirikupea Anastasios.
Kiriku kõrgeim võimuorgan on Püha Sinod, mis koosneb eesistujast, kelleks on kirikupea, presbüterlikust peasekretärist, kahest titulaarpiiskopist ning tegevpiiskoppidest (metropoliitidest).
Ajalugu
Albaania alad kuulusid Rooma Illüüria provintsi ja allusid seega algselt Rooma piiskoppidele.[1] Aastail 732–733 läks sealne territoorium aga kiriklikult Konstantinoopoli patriarhi alluvusse.[2] Aastaks 1054 loeti albaanlasi õigeusklikeks, kuigi suur kirikulõhe lõi maa põhjaossa katoliikliku kogukonna.[3]
18. sajandi teisel poolel hakkasid kiriku vaesus, võõras liturgiline keel ja ametipostide müüdavus tooma kaasa rahva võõrandumist ning paljud õigeusklikud pöördusid islami usku.[4] 19. sajandi keskpaiku, mil mittemuslimitele sõjaväeteenistus kohustuslikuks muudeti, kujunes islam albaanlaste seas valitsevaks religiooniks.
Rahvusliku liikumise tekkimisel kujunes religioon suureks tüliküsimuseks, kuna paljud õigeusklikud toetasid liitu Kreekaga.[5] Samas olid rahvusliku liikumise juured just õigeusu kirikus, levides sealt teistesse rühmadesse.[6] Naum Veqilharxhi nägi rahvuslikus liikumises albaanlaste puhul religiooniülest[7] ja geograafilis-sotsiaalset nähtust ning tema ideed hakkasid rahvuslaste seas levima.
20. sajandi alguses tekkis albaania diasporaas idee sealse kiriku autokefaaliast, sellal kui Albaania territooriumil kasvas õigeusu kiriku sees kreeka mõju.[8] 1905. aastal võttis preester Kristo Negovan esmakordselt kasutusele albaaniakeelse liturgia, mistõttu ta mõrvati.[9] Kättemaksuks mõrvasid albaania rahvuslased omakorda albaania liikumisele vastandunud metropoliidi Kortytsa Photiose.[10] Konflikt levis ka albaania väljarändajate sekka.[11]
Olukorra lahendamiseks määras piiskop Platon albaania diasporaa preestriks Fan Noli.[12] Noli toimetas liturgiat albaania keeles ja viis lõpule albaaniakeelse liturgia loomise.[13]
Kui Albaania 1912. aastal iseseisvus, naasis Fan Noli kodumaale, kus aitas 1922. aastal kaasa kiriku autokefaalseks kuulutamisele.[14] Konstantinoopoli patriarhaat tunnustas sealse kiriku autokefaaliat 1937. aastal.[15]
Enver Hoxha režiimi ajal algasid kirikus tagakiusamised. Hoxha kuulutas religiooni trooja hobuseks, mille abil serblased ja kreeklased riiki õõnestavad.[16] 1967. aastal kuulutas ta Albaania maailma esimeseks ateistlikuks riigiks. Lammutati ligi 600 kirikut, sajad vaimulikud tapeti või vangistati. Lammutamata jäänud kiriklikud hooned suleti.[17]
Kirikuelu hakkas taastuma 1992. aastal. Selleks ajaks oli riigis üksnes 22 ellujäänud õigeusu vaimulikku ja nii määras Konstantinoopoli patriarh ametisse Androusa piiskopi Anastasiose.[18] Õpetajakogemustega Anastasios avas selsamal aastal vaimuliku seminari ja asus uusi vaimulikke koolitama.
Kirikule allub 150 kloostrit, sellel on 909 kogudust. Preestreid on kirikul 135, sellal kui õigeusklikke on maal ligi 700 000.[19]