Bullterjer
| Bullterjer | |
|---|---|
 | |
| FCI standard nr 11 | |
| Rühm | 3: terjerid |
| Alarühm | 3: bull-tüüpi terjerid |
| Standard nr | 11 05.07.2011 (en ) |
| Päritolumaa |  Inglismaa |
| Kohalik nimi | Bull Terrier |
| Hüüdnimed | bully, valge kavaler, kiilpea, džentelmeni kaaslane, gladiaator |
| Alias(ed) | inglise bullterjer |
| Töökatsed | ei |
| Tunnused | |
| Turja kõrgus | 40–55 cm |
| Kaal | 20–40 kg |
| Kattekarv | karv tihe, lühike ja läikiv |
| Karvkate | valge, tiigritriibuline, kolmevärviline ja punakaspruun |
| Pesakond | keskmiselt 5 kutsikat |
| Eluiga | 6–9 aastat |
| Koer (Canis lupus familiaris) | |
Bullterjer on Suurbritannias Inglismaal aretatud koeratõug.[1][2]
Inglismaal olid härja- ja koeravõitlused äärmiselt populaarsed. Kui inglise parlament härjavõitlused 1835. aastal keelas, hakati pidama koeravõitlusi. Selleaegsed buldogid olid kerge kehaehitusega ja kõrgemate jalgadega. Koeravõitluse tarbeks oli aga vaja väledat ja paindlikku, kuid samas suure lihaskonnaga võitluskoera. Et saada veel võimsamaid ja järjekindlamaid koeri, ristati buldogeid terjeritega. James Hinks Birminghamist, suurepärane koertearetaja, aga kehv aretusalane arvepidaja, aretas arvatavasti valge inglise terjeri, dalmaatsia koera ja buldogi ristamise teel bullterjeri.
Koerad olid valdavalt valget värvi ja tõuks tunnistati nad aastal 1887. Alles pärast II maailmasõda lisandusid tõustandardisse lubatud värvidena veel tiigritriibuline, kolmevärviline ja punakaspruun. Bullterjer oli aretatud spetsiaalselt võitluskoeraks. Tõugu iseloomustavad suurepärane lihaskond, hea hüppevõime ja mis peamine – võitlussituatsioonis neil peaaegu puudub valuaisting. Kaalub 17–26 kg, 40–55 cm kõrge. Karv tihe, lühike ja läikiv. Truu, kartmatu, vastupidav.
Bullterjer on õigete kasvatusvõtete korral väga inimsõbralik ja perelembene loom. Vaatamata sellele on bullterjeri omamine mõnes riigis siiski keelatud.