Ciro Alegría
Ciro Alegría Bazán (4. november 1909 – 17. veebruar 1967) oli Peruu kirjanik, ajakirjanik ja poliitik.
| Ciro Alegría | |
|---|---|
 Ciro Alegría | |
| Sünninimi | Ciro Alegría Bazán |
| Sünniaeg | 4. november 1909 Sartimbamba, La Libertadi piirkond, Peruu |
| Surmaaeg | 17. veebruar 1967 (57-aastaselt) Chaclacayo ringkond, Lima provints, Peruu |
| Rahvus | peruulane |
Elukäik
Ciro Alegría isa José Eliseo Alegría Lynch (1883–1945) ja ema María Herminia Bazán Lynch (1885–1926) olid omavahel nõod, õdede lapsed, kes mõlemad olid sündinud Peruus Huamachuco provintsis.[1]
1930. aastal astus Alegría Ameerika Revolutsioonilisse Rahvaliitu (Alianza Popular Revolucionaria Americana). Ta vangistati mitu korda poliitilise tegevuse eest ning 1934. aastal saadeti ta pagendusse Tšiilisse. Tšiilist suundus ta Ameerika Ühendriikidesse, hiljem õpetas Puerto Rico ülikoolis ning viibis ka Kuubal.
1957. aastal naasis Alegría Peruusse. Ta astus president Fernando Belaúnde Terry parteisse Acción Popular ning valiti 1963. aastal Peruu saadikutekoja liikmeks.
Alegría suri ajuverevalumi tagajärjel 17. veebruaril 1967.[1]
Paljud tema kirjutised avaldas pärast Alegría surma tema viimane abikaasa poetess Dora Varona.
Teoseid
- "La serpiente de oro" (1935, romaan; eesti keeles "Kuldmadu", tõlkinud Ruth Lias; Tallinn: Eesti Raamat, 1989)
- "Los perros hambrientos" ("Nälgivad koerad", 1939, romaan)
- "El mundo es ancho y ajeno" ("Maailm on lai ja võõras", 1941, romaan)
- "Duelo de caballeros" ("Rüütlite duell", 1962, 7 novelli ja 2 jutustust)