Tšiili
Tšiili Vabariik asub Lõuna-Ameerika läänerannikul.
Tšiili Vabariik
| |||
Tšiili vapp | |||
Riigihümn | Himno Nacional de Chile | ||
---|---|---|---|
Pealinn | Santiago | ||
Pindala | 756 102 km² | ||
Riigikeel | Hispaania | ||
Rahvaarv | 19 458 000 (2021)[1] | ||
Rahvastikutihedus | 25,7 in/km² | ||
Riigikord | Presidentaalne vabariik | ||
President | Gabriel Boric | ||
Iseseisvus | 18. septembril 1810 | ||
SKT | 277,076 mld $ (2017)[2] | ||
SKT elaniku kohta | 15 046 $ (2017)[3] | ||
Rahaühik | Peeso (CLP) | ||
Ajavöönd | Maailmaaeg −4 | ||
Tippdomeen | .cl | ||
ROK-i kood | CHI | ||
Telefonikood | 56 |
Tšiili piirneb idas Argentina ja Boliiviaga ning põhjas Peruuga.
Tšiilile kuuluvad ka Lihavõttesaar ja Juan Fernándeze saarestik Vaikses ookeanis.
Tšiili pindala on 756 950 km². Riigi ulatus põhja-lõuna suunas on umbes 4630 km, ida-lääne suunas vaid 430 km.
Riik
Haldusjaotus
|
Rahvastik
Aastal 2009 oli Tšiili rahvaarv hinnanguliselt 16 970 000.[4] Aastal 2002 oli elanikke 15 050 000.[5] Rahvastiku tihedus oli 2009. aastal 22,4 ning 2003. aastal 20,7 in/km².
10,7 miljonit ehk 64% rahvastikust moodustavad valged eurooplased.[6] Päritolu järgi on esindatud:
- hispaanlased (2,2 miljonit ehk 13%);
- baskid (1,6–4,5 miljonit järeltulijat ehk 10–27% tšiillastest);[7][8][9][10][11][12][13][14]
- prantslased (800 000 järeltulijat);[15]
- itaallased (800 000 järeltulijat;
- iirlased (700 000 järeltulijat);[16]
- sakslased (500 000–600 000 järeltulijat);[17]
- horvaadid (380 000 järeltulijat);[18][19]
- inglased (350 000–420 000 järeltulijat);[20]
- kreeklased (120 000 järeltulijat);[21]
- araablased (700 000 järeltulijat);[22][23]
- maputšed (moodustavad tänapäeval umbes 4% Tšiili elanikest, teised indiaanihõimud kokku veel umbes 0,5%).[24]
Ajalugu
Põhjast tulnud indiaanlased asustasid tänapäeva Tšiili ala umbes 10 000 aastat tagasi. Tuntuim indiaanihõim Tšiilis oli maputšed. Oma riiki Tšiili indiaanlastel ei tekkinud.
Inkad ühendasid lühikeseks ajaks oma riigiga Tšiili põhjaosa, kuid üldiselt seisid maputšed inkade vallutusplaanidele vastu, hoolimata riikluse puudumisest. Verine kolmepäevane Maule lahing peatas inkade vallutused Maule jõel.
Esimene eurooplane, kes jõudis Tšiilisse, oli Fernão de Magalhães, kes läbis Lõuna-Tšiilis Tulemaad mandrist eraldava väina, mis hiljem nimetati tema järgi. Järgmisena jõudis Tšiilisse konkistadoor Diego de Almagro, kes jõudis kulda otsides Tšiilisse Peruust. Tšiili vallutas 1540. aastal Pedro de Valdivia, üks Francisco Pizarro ohvitseridest. 12. veebruaril 1541. aastal asutas Valdivia Santiago linna. Ehkki hispaanlased ei leidnud Tšiilist kulda ega hõbedat, taipasid nad Kesk-Tšiili väärtust põllumajanduse seisukohalt ja Tšiili sai osaks Peruu asekuningriigist.
Eurooplased hõivasid Tšiilit aegamööda, mitte korraga. Maputšed olid väikesearvulised, kuid avaldasid visa vastupanu. 1553. aastal alanud ülestõusu käigus tapsid nad Valdivia ja hävitasid hulga eurooplaste asundusi. Järgmised suured ülestõusud toimusid 1598. ja 1655. aastal. Iga ülestõus lõppes koloonia lõunapiiri nihutamisega kaugemale põhja poole. Vangistatud maputšedest ei olnud tööjõuna kasu ja nii aitas maputšede vastupanu kaasa 1683. aastal Tšiilis orjanduse keelustamisele Hispaania kuninga poolt. Sellest hoolimata olid hispaanlaste ja maputšede suhted pingelised.
Tšiili oli üsna väike koloonia, mis piirdus läänes ookeaniga, lõunas maputšedega, idas Andidega ja põhjas Atacama kõrbega. Seetõttu sai Tšiili üheks kõige homogeensemaks ja tsentraliseeritumaks kolooniaks Hispaania Ameerikas. Lisaks maputšedele ohustasid Tšiilit ka teised Euroopa riigid, mistõttu oli Tšiilil suhteliselt suur sõjavägi. Näiteks vallutas Francis Drake 1578. aastal Tšiili peamise sadama Valparaiso.
Koloniaalperioodi lõpuks elas Tšiilis umbes pool miljonit inimest, kellest 300 000 olid mestiitsid ja 150 000 kreoolid.[25]
Tšiili iseseisvumisele aitas kaasa asjaolu, et 1808. aastal omastas Napoleoni vend Joseph Bonaparte vägivaldselt Hispaania trooni. 18. septembril 1810. aastal moodustati Tšiilis rahvuslik hunta, kes kuulutas Tšiili autonoomseks vabariigiks Hispaania kuningriigi koosseisus. Oma riigipeaks tunnistasid nad Hispaania kukutatud kuninga Fernando VII.