Siseministeerium
 | See artikkel räägib Eesti siseministeeriumist; üldmõiste ning teiste riikide ministeeriumide kohta vaata artiklit Siseministeerium (üldmõiste). |
Siseministeerium (SiM)[1] on Eesti valitsusasutus, mille töö on tagada, et Eestis oleks turvaline elada. Ministeerium ja tema valitsemisala asutused tagavad selleks avalikku korda ja sisejulgeolekut; vastutavad kriisireguleerimise ja päästetööde eest; korraldavad piirivalvet ja haldavad piiriületamist; korraldavad kodakondsuse, rände ja identiteedihalduse küsimusi; korraldavad rahvastikuhaldust, isikunimede ja perekonnaseisu küsimusi ning toetavad kodanikuühiskonna arengut.[2]
 | |
 Siseministeeriumi hoone | |
| Asutatud | 1918 |
|---|---|
| Tüüp | ministeerium |
| Peakorter | Pikk 61, Tallinn |
| Minister | Lauri Läänemets |
| Kantsler | Tarmo Miilits |
| Allorganisatsioonid | Politsei- ja Piirivalveamet, Häirekeskus, Päästeamet, Kaitsepolitseiamet, Sisekaitseakadeemia, Siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskus |
| Eelarve maht | 572 mln eurot (2023) |
| Töötajaid | 200 (2021) |
Siseministeerium moodustab koos oma valitsemisalaga Eesti suurima avaliku sektori asutuse, kus töötab kokku pea 8000 inimest.[3] Ministeeriumi halduse alla kuuluvad Politsei- ja Piirivalveamet, Päästeamet, Häirekeskus, Kaitsepolitseiamet, Sisekaitseakadeemia, Siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskus ning SA Kodanikuühiskonna Sihtkapital.[4]
Juhtimine
Siseministeeriumi juhivad siseminister, kantsler ja neli asekantslerit.
Siseminister
Pikemalt artiklis Eesti siseminister
Siseminister on valitsuse liige, kes juhib riigi siseturvalisuse valdkonda. Ta korraldab siseministeeriumi tööd ja otsustab ministeeriumi valitsemisalasse kuuluvaid küsimusi. Lisaks annab minister siseministeeriumi tegevusest aru valitsusele ja teeb ettepanekuid ministeeriumi valitsemisala puudutavate küsimuste otsustamiseks.
Siseminister esitab valitsusele ettepanekuid ministeeriumi eelarve ning vajaduse korral lisaeelarve kohta. Ühtlasi otsustab ta eelarvevahendite kasutamise üle ning jälgib eelarve täitmist. Minister kinnitab riigieelarvest lähtudes ka ministeeriumi valitsemisala riigiasutuste eelarved.
Siseminister otsustab ministeeriumi hallatavate riigiasutuste moodustamise ning kinnitab nende põhimääruse, struktuuri ja töökorralduse.
Alates 2022. aasta juulist on Eesti siseminister Lauri Läänemets.
Kantsler
Kantsler juhib ministeeriumi struktuuriüksuste tööd ning koordineerib ministeeriumi valitsemisalas olevate riigiasutuste tegevust ja ministeeriumi asjaajamist.
10. novembril 1992 asus Siseministeeriumi esimese kantslerina (1992–1995) ametisse Gero Kartau, pärast teda on kantslerid olnud Jaan Toots (1995–1997), Vahur Glaase (1997–1998), Märt Kraft (1999[5]–2011[6]), Tarmo Türkson (2011–2012[7]), Leif Kalev (2013–2015), Lauri Lugna (2015–2022).
Alates 27. jaanuarist 2022 on siseministeeriumi kantsler Tarmo Miilits.[8]
Asekantslerid
Siseministeeriumis on neli asekantslerit:
- sisejulgeoleku asekantsler (alates 20. novembrist 2023 Joosep Kaasik);
- rahvastiku-, kodanikuühiskonna- ja perepoliitika asekantsler (alates 2020. aastast Raivo Küüt);
- pääste- ja kriisivalmiduse asekantsler (alates 2024. aasta algusest Tuuli Räim);
- varade asekantsler (alates 1. novembrist 2023 Krista Aas).
Struktuur
Struktuuriüksused
Siseministeerium on jaotatud järgmisteks allüksusteks: Euroopa Liidu ja välissuhete osakond, infohaldusosakond, kommunikatsiooniosakond, korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakond, kodakondsus- ja rändepoliitika osakond, personalipoliitika osakond, piirivalvepoliitika osakond, pääste- ja kriisireguleerimispoliitika osakond, rahandusosakond, rahvastiku toimingute osakond, siseauditi osakond, sisejulgeolekupoliitika osakond, strateegiaosakond, teabeseireosakond, usuasjade osakond, varahaldusosakond, välisvahendite osakond ja õigusosakond.
Valitsemisala
Siseministeeriumi valitsemisalasse kuuluvad:
- Siseministeeriumi valitsusasutused
- Siseministeeriumi hallatavad riigiasutused
- Siseministeeriumi valitsemisalasse kuulub ka
Ajalugu
Siseministeeriumi esimesed kirjalikud aktid on dateeritud 13. novembriga 1918. Sama aasta detsembriks valmis ministeeriumi esialgne struktuur. 1. juulil 1929 liideti siseministeerium kohtuministeeriumiga (kohtu- ja siseministeerium) ja loodi ühine ministri kantselei. 1. aprillil 1934 lahutati kohtu- ja siseministeerium taas kaheks.[9]
Siseministeerium aastatel 1918–1940
1918. aastal oli siseministeeriumi koosseisus (osakonnad nimetati 1919. aastal hiljem peavalitsusteks):
- Administratiivosakond (Direktor: Nikolai Maim, Eduard Kübarsepp (–25. juulini 1940),
- Omavalitsuste osakond,
- Tehnikaosakond (Eugen Habermann) (1919. aastast Ehituse Peavalitsus),
- Tervishoiu Peavalitsus (dr. Konstantin Konik),
- Politsei Peavalitsus Eduard Alver,
- Siseministeeriumi Usuasjade osakond,
- Statistika osakond,
- Siseministri kantselei.
Siseministeeriumi juures tegutsesid ka ajutised komisjonid: hobuste sõjaväkke võtmise peakomisjon (esimees Nikolai Maim, Gustav Linquist), rahvaväe peakomisjon, hangeldamise ja liiakasu vastu võitlemise komisjon, rekvireerimise ja kahjude hindamise peakomisjon (esimehe kohuste täitja Eduard Alver). Siseministeerium asus aastal 1918 Toompuiestee 3, Tolli majas[10] ja hiljem Toompea lossis. 1919. aastal SM Administratiivasjade Peavalitsusega liideti statistika osakond ja usuasjade osakond.
1920. aastal toodi Kohtuministeeriumi alluvusest Siseministeeriumi alluvusse Kaitsepolitsei Peavalitsus, kuid Kohtuministeeriumi alluvusse jäi aga Kriminaalpolitsei Peavalitsus. 1922. aastal viidi SM Ehituse Peavalitsus Teedeministeeriumi alluvusse ja Tervishoiu Peavalitsus Töö- ja Hoolekandeministeeriumi alluvusse, uue üksusena lisandus Siseministeeriumi alluvusse Piirivalve Valitsus, mis seni oli piirivalve sõjaväeline ametkond. Siseministeeriumi juures tegutses Rekvireerimise ja Sõjakahjude Hindamise Peavalitsus. 1926. aastal moodustati Politseitalitus ja Piirivalve Talitus. 1926. aastal ühendati Siseministeeriumi kantselei, Omavalitsusasjade Peavalitsus[11] ja Administratiivasjade Peavalitsus, Siseministeeriumi administratiivosakonnaks – direktor Evald Dolf (1926–1940), abi Oskar Angelus (1926–1935) kuhu kuulusid: omavalitsusasjad – juhataja Karl Hendrikson (1927–), juhataja abi Andres Loorits (1926–1931); registreerimisasjad – juhataja E. Aron; perekonnaseisu aktide arhiiv – juhataja Teophil Tedder; kodakondsusasjad – juhataja Jaan Pajo.
1. juulist 1929 ühendati Siseministeerium ja Kohtuministeeriumiks, mis koosnes Kohtu- ja Siseministeerium järgmistest allüksustest:
- Ministeeriumi kantselei
- Administratiivosakond (senine Siseministeeriumi osakond)
- Kodifikatsiooni osakond (senine Kohtuministeeriumi osakond)
- Piirivalve Valitsus
- Politseivalitsus
- Vangimajade Valitsus (senine Kohtuministeeriumi Vangimajade Peavalitsus)
Sise- ja Kohtuministeeriumide lahutamise[12] (1934) järel koosnes siseministeerium:
- Siseministeeriumi kantselei (1934. aasta novembrist üldosakond),
- Administratiivosakond (1934. aasta novembrist Omavalitsuste osakond), direktor Evald Dolf
- Politseivalitsus,
- Piirivalve Valitsus.
- SM allus ka Toompea lossi komandant.[13]
23. novembril 1934 jagati SM administratiivosakond kaheks: üldosakonnaks ja omavalitsuste osakonnaks. Põhjuseks oli riigi osa märgatav suurendamine omavalitsuste järelevalvel. 21. aprillist 1938 nimetati valitsused talitusteks (Politseitalitus, Piirivalve Talitus).
1. oktoobril 1934 loodi siseministeeriumi juurde valitsuse informatsiooni ja propaganda talitus, mida juhtis siseministri abi. Kuna meediatöö oli toona riiklikult eriti tähtis, viidi talitus juba 20. septembril 1935 peaministri otsealluvusse.[9] Siseministeeriumi allasutused asusid Toompeal Toompea lossi hoonetes.
1938. aasta Valitsemise korraldamise seaduse järgi koosnes[14] Siseministeerium:
- Üldosakonnast. Üldosakonna ülesandeks oli: ministeeriumi kirjavahetuse toimetamine ja korraldamine; arvepidamine ja varade arvestamine; ministeeriumi majapidamise korraldamine; eelarve-ettepanekute ja eelarve täitmise aruande ettepanekute ettevalmistamine ning eelarvega ühenduses olevate muude asjade toimetamine ja korraldamine; ministeeriumi koosseisu kuuluvate riigiteenijate teenistuskirjade pidamine; ministeeriumi arhiivi korraldamine; ministri korraldusel ministeeriumi üldiseloomuga asjade toimetamine; kodakondsuse asjade lahendamine, nimede muutmise ja andmise ala ning perekonnaseisu registreerimise korraldamine; kirikute ja usuühingute järelevalve; ühingute ja sihtasutiste registreerimine[15].
- Politseitalitusest
- Omavalitsuste Talitusest, Omavalitsuste Talituse ülesandeks oli: omavalitsuste, Siseministeeriumile alluvate kutsekodade ja vähemusrahvuste kultuuromavalitsuste korraldamine, juhtimine ja järelevalve[16].
- Siseministeeriumi juures, Siseministrile alluvast ja vastava seaduse alusel tegutsevast Piirivalvest, Piirivalvetalituse keskasutusega.
13. augustist 1940 siseministri, presidendi ülesannetes Maksim Unti poolt välja antud Valitsemise korraldamise seaduse muutmise seadusega[17] sedastati § 73. kohaselt oli Siseministeeriumi ülesandeks: riigi sisemise julgeoleku ja avaliku korra eest hoolitsemine; perekonnaseisu-ala juhtimine ja korraldamine; vangistusasutute valitsemine; kirikute ja usuühingute järelevalve; omavalitsuste järelevalve ja korraldamine. Määratleti ka Siseministeeriumi struktuur, mille koosseisu kuulusid:
- Omavalitsuste Talitus
- Politseitalitus
- Vangimajade Talitus
- Üldosakond, 25. juulist 1940 direktori kohustetäitja Erhard Lepik[18]
- Siseministeeriumi juures olev ja siseministrile alluv Piirivalve.
Siseministeerium eksisteeris 1940. aasta 25. augustini, kui Riigivolikogu poolt Eesti NSV konstitutsiooni vastu võtmisega moodustati Eesti NSV ja rahvakomissariaadid, sh Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaat.
Siseministeerium aastatel 1991–...
1. augustil 1990 kirjutasid Eesti NSV valitsusjuht Edgar Savisaar ja NSV Liidu siseminister Vadim Bakatin alla kokkuleppele, mille alusel allutati Siseministeerium Eestis, Eesti valitsusele.
6. juunil 1991 Eesti Vabariigi Valitsus määras, Vabariigi Valitsuse määrusega Nr. 101 "Tunnistada kehtetuks Eesti NSV Ministrite Nõukogu 12. veebruari 1973. a. määruse nr. 71 [19] ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu 12. detsembri 1985. a. määrus nr. 627 [20]" ja kinnitada 1. juulist 1991. aastast «Eesti Vabariigi Siseministeeriumi põhimääruse»[21].
Siseministeeriumi hooned
Eesti Ajutise Valitsuse siseminister Konstantin Päts tegutses Tallinnas ohvitseride kasiinos (tänane Tallinna Õpetajate Maja Raekoja platsil). Hiljem asuti Toompuiestee 3 hoones,[10] kust 1919. aasta jaanuaris koliti üle Toompea lossi.[22]
Tänapäeval asub siseministeerium Pagari tänava hoonetes, kuhu koliti pärast Eesti Vabariigi taastamist. Varem tegutsesid nendes hoonetes Eesti NSV Siseministeerium koos Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee, transpordimiilitsa ja teiste Eesti NSV Siseministeeriumi asutustega.[23]
Skandaalid
Lagle Parek astus tagasi 27. novembril 1993 nn Pullapää kriisi tõttu. Kuni 14. detsembrini täitis siseministri ülesandeid peaminister Mart Laar. Uue ministri Heiki Arikese perioodil püüdis opositsioon siseministrile relvaäri pärast umbusaldust avaldada, kuid Isamaa ja ERSP vastuseis nurjas selle.
1995. aastal puhkes Eestis nn lindiskandaal: siseministrit Savisaart süüdistati vestluste lindistamises peaminister Tiit Vähi ja Reformierakonna esimehe Siim Kallasega. 11. oktoobril vabastas president Lennart Meri siseminister Edgar Savisaare ametist. 12. oktoobril 1995 astus valitsus lindiskandaali tõttu tagasi ja valitsuskoalitsioon lagunes.
Mart Siimanni valitsuse ajal (17. märts 1997 – 25. märts 1999) vahetus kõige enam siseministreid. 29. aprillil 1997 vabastati siseministri ametikohalt Riivo Sinijärv ja uueks ministriks sai vähem kui pool aastat Tallinna linnapea ametis olnud Koonderakonna aseesimees Robert Lepikson. Ootamatu vahetuse taga võis olla Koonderakonna sisemine võimuvõitlus, mida seostatakse Siimanni püüdega end Tiit Vähi juhitavas erakonnas rohkem maksma panna.[24][25] 1998. aastal vahetus Mart Siimanni valitsuses jälle siseminister. Robert Lepiksoni asemele tuli Hoiupanga endine juht parteitu Olari Taal.
1999. aastal, pärast mõningast sisseelamist ministriametisse, hakkas Jüri Mõisalt tulema ühiskonda vapustavaid avaldusi. Kõigepealt esitas ta julgeid mõtteid haldusreformist. Seejärel teatas Jüri Mõis ulatuslikust politseinike koondamisest, mis tekitas kolmikliidus pahameelt.[26] Mõte Mõis linnapeaks panna oli küpsenud siiski juba pärast tema otsekoheseid avaldusi haldusreformi teemal.[27][28][29] Peaminister Laari uus valik Tarmo Loodus[30] pidi jätkama Mõisa algatatud reforme siseministeeriumis. Uus siseminister valmistas ette haldusreformi, mis hiljem Reformierakonna ja opositsiooni vastuseisu tõttu lõpetamata jäi, olles üks valitsuskriisi tekkimise põhjuseid.[31][32]
2003. aastal astus siseminister Ain Seppik tagasi, kui ilmnes seik tema nõukogude minevikust: 1985. aastal mõistis Ain Seppik ühena kolmest Eesti NSV Ülemkohtu kriminaalkolleegiumi liikmest vangi nõukogude võimu solvanud koolipoisid ning sulges vaimuhaiglasse Eesti rahvast ülistanud teisitimõtleja. Pärast avalikku arutelu ja opositsiooni umbusaldusavaldusi astus Seppik ise tagasi. Teda asendas Toomas Varek.[33][34]
Viited
Kirjandus
- Aastaraamat. Siseministeerium. (koostas Tiit Rammo; eessõna Vahur Glaase). Tallinn : Siseministeerium, 1998
- Siseministeerium. (eessõna Tiit Sepp). Tallinn : Siseministeerium, 1999
- Siseministeerium 90. Eesti Vabariigi Siseministeerium ja ministrid läbi 90 aasta. Tallinn : Olion, 2008