Golfi hoovus

Golfi hoovus on soojade hoovuste süsteem Atlandi ookeani põhjaosas. Tekib Florida väina lõunaosas Mehhiko lahe äravooluhoovusena ja liigub põhjasuunas piki Põhja-Ameerika idarannikut Newfoundlandi Suure madalani. Sealt edasi läheb sujuvalt üle Põhja-Atlandi hoovuseks.

Florida väinas on Golfi hoovuse vooluhulk 25 mln m³/s, mis on näiteks kogu maailma jõgede äravoolust 20 korda suurem. Ookeanis ühineb Antilli hoovusega ja 38. põhjalaiuskraadidel vooluhulk jõuab selle 82 mln m³/s.

Golfi hoovuse lõunaosa laius on 75 km, voolumassi paksus 700–800 m, kiirus kuni 10 km/h, veetemperatuur pinnal +24...+28 °C.

Newfoundlandi Suure madala piirkonnas on Golfi hoovuse laius kuni 200 km, kiirus kuni 4 km/h, veetemperatuur pinnal +10...+20 °C.

Newfoundlandi Suure madala lõunaserval kohtub Golfi hoovus külma Labradori hoovusega, mille piiril toimub pinnavete segunemine ja sattumine.

Golfi hoovuse süsteemi koosseisus kuuluvad ka tema harud – Norra hoovus, Irmingeri hoovus ja Nordkapi hoovus. Teravmägedest põhja pool vesi satub ja moodustab Põhja-Jäämeres sooja vahekihti, mis ulatub Barentsi merre.

Soe Golfi hoovuse süsteem mõjutab oluliselt Atlandi ookeani põhjaosa, Põhja-Jäämere kliimat, hüdroloogilisi ja bioloogilisi tingimusi ning Euroopa kliimat.

Golfi hoovust on pudelposti meetodil uurinud Benjamin Franklin (1706–1790)^[1] ja Monaco prints Albert (1848–1922).