Jõe kontiinumi kontseptsioon
Jõe kontiinumi kontseptsioon (JKK) on mudel vooluvee klassifitseerimiseks ja kirjeldamiseks, lisaks üksikute veelõikude klassifitseerimisele seal leitavate organismide abil.[1] Teooria põhineb dünaamilise tasakaalu kontseptsioonil, mis seisneb selles, et voolava keskkonna organismid kohanevad füüsikalisite parameetritega, nagu laius, sügavus, kiirus ja settekoormus, samas võttes arvesse ka bioloogilisi tegureid.[2] Kontseptsioon võimaldab jõe struktuuri vee bioloogiliste omaduste osas paremini ennustada. Selle kontseptsiooni töötas esimesena välja 1980. aastal Robin L. Vannote koos Stroud Water Research Centeri teadlastega.[3]
Elukooslused ja toidutüübid
Jõesiseste omaduste pidevad erinevused tulenevad eelkõige organismide koosseisusu muutustest erinevates veekogu osades.[4] Jõe kontiinumis eristatakse peamiselt nelja toitumistüüpi: närijad ehk peenestajad, filtraatorid, kraapija ja kiskjad. Kõik need organismid, välja arvatud kiskjad, toituvad taimsest materjalist. [5]
Jõe jaotus
Jõe kontiinumi kontseptsioon jagab jõe erinevad lõigud kolme klassi. Need klassid kehtivad kõigi jõgede vete kohta ehk alustades väikestest ojadest ja lõpetades keskmise ja suurte jõgede ja järvedega.
Mõjutavad tegurid
Pidevad muutused jões on tingitud mitmetest eri teguritest. Jõge mõjutab alguses väga tugevalt süsteemivälise päritoluga materjal, eriti orgaaniline materjal, mida tarbivad mitmesugused makroselgrootud (peamiselt peenestajad). Süsteemis allapoole liikudes suureneb orgaanilise materjali tootmine. Toodangu ulatus varieerub sõltuvalt päikesevalguse hulgast. Viimane jõe osa on vähem sõltuv välistest teguritest, kuid siiski väga tugevalt sõltuv lagunemisprotsessidest. Pidevas süsteemis ilma segamiseta, näiteks sissevoolu tõttu, on selline areng võimalik kõigis jõesüsteemides, kusjuures mõned variatsioonid on tingitud hooajalistest muutustest ja muudest keskkonnateguritest (eriti temperatuurist).[6]
Ressursid ja süsteemi stabiilsus
Orgaanilise materjali lisamisel süsteemi see kasutatakse ära või säilitatakse, kusjuures väike osa jõuab ka edasi allavoolu. Olemasolev energia on süsteemi piiravaks kasvufaktoriks, seetõttu püüab süsteem olla võimalikult efektiivne. Vabad ressursid võimaldavad uutel organismidel keskkonda asustada, nii et üleliigsed ressursid kasutatakse kiiresti ära. See põhimõte ei kehti ainult jõgede ökosüsteemide puhul, vaid kehtib enamiku süsteemide kohta. Jõgedes mängib see aga suuremat rolli, sest ressursse ei kulutata ühes kohas, vaid transporditakse pidevalt allavoolu.[7]
Probleemid
Kuigi jõe kontiinumi kontseptsioon on laialt aktsepteeritud teooria, on selle rakendamine piiratud. See kirjeldab täiuslikku ja ühtlast mudelit, võtmata arvesse häiringuid ja ebakorrapärasusi. Mudel ei hõlma selliseid häiringuid nagu tammid või looduslikud sündmused, näiteks kalda üleujutus.[8]