Jean-Baptiste Vuillaume
Jean-Baptiste Vuillaume (7. oktoober 1798 Mirecourt – 19. märts 1875 Pariis) oli auhinnatud prantsuse keelpillimeister. Ta valmistas üle 3000 pilli ning oli ka ärimees ja leiutaja.[1][2]
Elulugu
Vuillaume sündis Mirecourtis, kus tema isa ja vanaisa olid pillimeistrid.
1818. aastal kolis Vuillaume Pariisi François Chanot' juurde töötama. Kolm aastat hiljem liitus ta Simon Lété, François-Louis Pique' väimehe meistritöökojaga Rue Pavée St. Sauveur' tänaval. Vuillaume'ist sai Lété partner ning 1825. aastal koliti uude töökohta Rue Croix des Petits-Champs' tänaval. Töökoja nimeks sai Lété et Vuillaume. Vuillaume'i esimesed sildid pärinevad 1823. aastast.
1827. aastal, uusgootika kõrgajal, hakkas Vuillaume järgi tegema vanu pille.[viide?] Samal aastal võitis ta hõbemedali Pariisi universuminäitusel ning aasta hiljem hakkas ta pidama oma äri.
Vuillaume'i töökoda sai Pariisis üheks tähtsamaks ning paarikümne aastaga kogus tuntust ka Euroopas. Suuresti aitasid tema edule kaasa 1855. aastal 80 000 frangi eest ostetud 144 Itaalia meistrite pilli, mille hulka kuulusid ka Messiah-Salabue Stradivari viiul ning veel 24 Stradivari instrumenti.[3]
1858 kolis Vuillaume Ternese lähedale Rue Pierre Demours' tänavale, et vältida puidu importimisel Pariisi tollimaksu maksmist.
Vuillaume suri karjääri kõrgajal 1875. aastal Pariisis. Ta on maetud Montmartre'i kalmistule.
Pillid
Jean-Baptiste Vuillaume valmistas enam kui 3000 muusikainstrumenti ja kauples muusikatarvetega. Ta oli andekas leiutaja, kelle leiutisi sai näha mitmel suurel näitusel nii Londonis kui ka Pariisis. Ta on välja töötanud uusi pille ja mehhanisme, millest tähtsaimaks võib pidada suurt vioolat, mille ta nimetas contraltoks, ning kolmekeelelist 3,48 meetri kõrgust octobassi[4].
Auhinnad
- 1827 – Pariisi riikliku tööstusnäituse hõbemedal
- 1834 – Pariisi näituse hõbemedal
- 1844 ja 1849 – Pariisi näituse kuldmedal
- 1851 – Londoni rahvusvahelise näituse nõukogu medal
- 1855 – Pariisi rahvusvahelise näituse kuldmedal