Kahjunõue Euroopa Liidu vastu
Euroopa Liidu vastu kahju nõudmise õiguslik alus tuleneb Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi ELTL) artiklist 340. Lõige 2 näeb ette, et lepinguvälise vastutuse korral heastab ühendus kõik oma institutsioonide või oma teenistujate poolt ülesannete täitmisel tekitatud kahjud vastavalt liikmesriikide seaduste ühistele üldprintsiipidele.[1]
Seega saab ELTL artikli 340 järgi ametlikult kahjunõude esitada kas kogu Euroopa Liidu vastu (mida võib esindada nii üks kui ka mitu institutsiooni) või Euroopa Keskpanga vastu. Praktikas on aga lisaks Euroopa Liidu lepingu artiklis 13 mainitud institutsioonidele võetud vastutusele ka Euroopa Investeerimispank (lahend C-370/89), mistõttu ei ole välistatud olukord, kus kahjunõude korral võivad olla vastutavad kõik organid ja ametkonnad. Artikli 340 lõike 3 sõnastusest tulenevalt vastutab erandina Euroopa Keskpank oma tegevuste eest ise, mitte Euroopa Liit tervikuna. [2]
ELTL artikkel 268 kohaselt kuuluvad Euroopa Liidu vastu esitatud kahjude hüvitamisega seotud vaidlused Euroopa Liidu Kohtu (CJEU) ainupädevusse. See tähendab, et kõiki kahjunõudeid Euroopa Liidu vastu käsitletakse Euroopa Liidu Kohtu siseselt Üldkohtus ning eelnev võimalus pöörduda teistesse riiklikesse või rahvusvahelistesse kohtutesse puudub. [3] Vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõikele 3 on Euroopa Liidu vastase kahjunõude esitamise õigus igaühel, sh nii füüsilistel kui ka juriidilistel isikutel.[4]
Kahjunõude eeldused
Selleks, et ära märkida liikmesriigi vastutuse mõttelised eeldused, on Euroopa Kohus selgitanud, et need sõltuvad eelkõige konkreetse kaasuse asjaoludest ja sellega seotud rikkumise iseloomust.[5] Sellegipoolest on võimalus välja tuua kolm põhilist kahju hüvitamise eeldust, mis peavad olema täidetud, et Euroopa Liidu liikmesriigil tekiks ühenduse õiguse rikkumisega tekitatud kahju eest vastutus. Samuti tasuks ära mainida, et liikmesriigi ning Euroopa Liidu vastase kahjunõude eeldused ei tohi erineda üksteisest, kui just ei esine erandlikke põhjuseid, mistõttu kehtivad liikmesriigi eeldused ka Euroopa Liidu vastase kahjunõude puhul.[6] Need on järgmised:
- õigusnorm, mida on rikutud, peab looma üksikisikule õigusi;
- rikkumine peab olema piisavalt tõsine;
- peab eksisteerima otsene põhjuslik seos üksikisikule tekkinud kahju ja õigusrikkumise vahel.[7]
Selleks, et üksikisikul tekiks õigus nõuda Euroopa Liidu õiguse rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist liikmesriigilt, on nende kolme eelduse täitmine oluline.[8] Lisaks sätestab Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikkel 46, et kahju hüvitamise hagi Euroopa Liidu vastu tuleb esitada 5 aasta jooksul vastutuse aluseks olevast sündmusest.[9]
1. Õigusnorm, mida on rikutud, peab looma üksikisikule õigusi
Rikutud õigusnormi ning puututatud isiku huvide vahel peab olema seos, et täidetud oleks esimene eeldus, mille kohaselt rikutud õigusnorm peab looma üksikisikule õigusi. Kui Euroopa Liidu õiguse rikkumine liikmesriigi poolt on seotud mõne direktiiviga, peab direktiivi sätete põhjal olema üksikisikule antavate õiguste sisu piiritletav. Üksikisikule õigusi loovaks normiks võib sõltuvalt tingimustest pidada ka õigusnorme, mille eesmärk on esindada pigem üldisi huve kui üksikisiku omasid.[10] Riigi ülesandeks võib olla ka isikule õiguse andmine millegi tegemiseks.[11]
2. Rikkumine peab olema piisavalt tõsine
Selleks, et hinnata rikkumise olulisust, tuleb võrrelda liikmesriigi enda kaalutlusõiguse ulatust, normi selgust ja täpsust ning seda, millega konkreetne õigus on tagatud. Kui säte võimaldab erisuguseid tõlgendusi, peaks kontrollima, kas tõlgendus liikmesriigi poolt on selle sõnastusest mõistlikult tuletatav.[12] Ka tahtlikkust ja vabandatavust peab rikkumise puhul kontrollima, ent kui õiguse rikkumine on ilmne, pole viimane määrav.[13] Piisavalt olulise rikkumise kriteeriumite näol on Euroopa Kohtu praktika järgi tegemist eelkõige subjektiivsete kui objektiivsete teguritega. Kui kohus peaks hindama liikmesriigi Euroopa Liidu õiguse rikkumist, ei ole tal ilmtingimata kohustust tuvastada kõikide asjaolude esinemist.[14] Kui jätkatakse tegevust, mille puhul on Euroopa Kohtu eelotsusest või väljakujunenud praktikast ilmselge, et vastav tegevus on vastuolus Euroopa Liidu õigusega või selle tegevuse õigusvastasus on kohtuotsusega varem tuvastatud, on tegemist igal juhul piisavalt olulise rikkumisega.[15]
3. Otsene põhjuslik seos üksikisikule tekkinud kahju ja õigusrikkumise vahel
Riigi enda kohtul on õigus oma äranägemise järgi otsustada, kas esineb põhjuslik seos.[16] Kui varasema Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei pidanud põhjuslik seos olema otsene rikkumise ja kahju vahel, siis aastatega on see läbinud teatava arengu.[17] Nõue, et otsese põhjusliku seose olemasolu tuleb tõendada, sai paika pandud varasemale praktikale järgnevate lahenditega.[18] Põhjusliku seose kindlakstegemise mõttelised tingimused määrab Euroopa Kohus sarnaselt piisavalt olulise rikkumise arusaamaga.[19] Et tagada tõhus õiguste kaitse, peab kahjuhüvitise suurus olema võrdne kahjuga, mis on põhjustatud. Hüvitise suurust on võimalik liikmesriigi kohtul hinnata ise, pidades kinni tõhususe ja võrdväärsuse nõuetest. Et määrata hüvitist, tuleks hinnata, kas kehtiva õiguse toel oleks mõistliku isiku seisukohast olnud võimalik tekkinud kahjust hoiduda.[20]
Hüvitamisele kuuluv kahju
Euroopa Kohus on öelnud, et isikule makstav hüvitis peab olema proportsionaalne Euroopa Liidu õiguse rikkumise tulemusena tekkinud kahjuga. Selle eesmärgiks on kanda üksikisiku õiguste kaitset.[21] Proportsionaalsuse hindamisel tuleb silmas pidada, et kahju hüvitamine oleks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Sobiv on kahju hüvitamine kui see soodustab eesmärgi saavutamist. Vajalik on selline meede mis on isikule kõige vähem koormavam. Mõõdukuse all tuleb vaadata, et tegemist poleks soovitud eesmärgiga võrreldes ebaproportsionaalselt koormava meetmega.[22]
Euroopa Kohtu praktikale tuginedes peab hüvitamisele kuuluv kahju olema: 1) selgelt määratletav, 2) spetsiifiline, 3) otsene, 4) tegelik ja kindel.[23] Selge määratluse all peetakse silmas, kas tegemist on varalise või mitterahalise kahjuga. Kahju hüvitamist saab nõuda, kui isikule on lasunud materiaalne ehk varaline kahju või mittevaraline kahju.[24] Varaline kahju on otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu.[25] Otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise ning kahju tekitamisega seoses kantud mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks.[26] Mittevaralise kahju puhul peetakse silmas kahju, mis on isikule tekkinud emotsionaalsete ja füüsiliste kannatuste tulemusena ning isiku au või hea nime ja maine kahjustamisest.[27] Mittevaraliseks kahjuks võib olla näiteks stress, mis on seotud isikuandmete rikkumisega.[28] Tuleb rõhutada, et võimalikel hüpoteetilistel ega tulevikus tekkida võiva kahju juhtumite puhul ei ole isikul õigust hüvitisele.[29] Küll aga kuulub hüvitamisele saamata jäänud tulu.[30] Otsese varalise kahjuna kuulub hüvitamisel üldjuhul kogu kahju, mis on põhjuslikus seoses kahju põhjustanud intsidendiga. Euroopa Kohus on toonud välja, et selleks võib olla näiteks esinduskulud.[31] Kui need eeldused on täidetud, siis võib kahju hüvitamist nõuda.[32]
Tekkinud kahju tõendamine ja kahju suuruse määratlemine
Üldiselt peab kannatanu nii era- kui ka avalike suhete puhul tõendama kahju tekkimist ja ulatust ning põhjuslikku seost kohustatud subjekti teo ja kahju vahel.[33] Kannatanu peab põhjusliku seose tõendamisel tõendama, et kas liikmesriik ega kannatanu ise ei ole rikkunud põhjusliku seose ahelat (kohtuasi 132/77 Exportation des Sucres).[34] Kannatanu hooletuse tagajärjeks on seega kas kahju vähendamine või hagi täielik tagasilükkamine (kohtuasi 145/83 Adams; T-178/98 Fresh Marine).[35] Liikmesriikide seadused erinevad tsiviilvastutuse tuvastamiseks nõutavate tõendite standardi osas. Tavaõiguses ja Skandinaavia õiguses on kohaldatav standard "tõendite ülekaal"; enamikus mandriosa õigussüsteemides on selleks "suur tõenäosus" või "väga suur tõenäosus"; ja Saksamaa õiguses on selleks "(väga) suur tõenäosus" vastutuse aluste tuvastamisel ja "selge ülekaal" taotletud kahjude tegeliku suuruse tõendamisel. Euroopa Kohus ei ole kunagi avaldanud, millist tõendamisstandardit ta rakendab, märkides lihtsalt, et kannatanu (kaebaja) ei olnud esitanud piisavalt tõendeid.[36]
Järgmiseks tuleb määratleda kahju suurus, kui kahju tekkimine isikule on tõendatud. Üks olulisemaid tegureid kahju hüvitamise eesmärgi täitmisel on kahju suuruse määratlemine. Eesmärgiks on viia kahjustatud isik võimalikult lähedale seisundile, milles ta oleks olnud, kui ta poleks kahju osaliseks üldse saanud. Kahju ulatust mõistmata oleks raske seada inimest sellisesse olukorda, kus ta oli enne kahju tekkimist ja kui kahju tekitanud intsident poleks üldse aset leidnud. Tuleb juhtumipõhiselt selgeks teha, kas isik on väidetavalt kannatanud varalist või mittevaralist kahju, sest see määrab tõendamiskoormise ja kahju suuruse kindlaksmääramise protseduuri.[37]
Üldiselt võrreldakse kannatanu olukorda pärast kahju tekkimise intsidenti ja hüpoteetilist olukorda, milles isik oleks olnud, kui ta poleks kahju osaliseks saanud, et hinnata varalise kahju ulatust. Kahju ulatuse määratlemisel ja hüvitamisel tuleb sellest maha arvata igasugune kasu, mida kannatanud isik sai kahju tekkimise tõttu selleks, et ei tekiks olukorda, kus isik põhjendamatult rikastub.[38]
Mittevaralise ja moraalse kahju või saamata jäänud tulu puhul on keerulisem määratleda täpset kahju suurust. Riigikohus on ka öelnud antud teema kohta järgmist: ,,Valu ja kannatusi ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Seetõttu ei saa mittevaralise kahju suurust tõendada. Üldjuhul on piisav tõendada asjaolusid, millega seadus seob mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimise. Mittevaralise kahju tekkimist ja selle suurust hindab kohus diskretsiooni alusel.[39] Siit järeldub, et ei olegi kindlat viisi, kuidas mittevaralist kahju mõõta vaid kohus kasutab enda kaalutlusõigust, et määratleda kahju suurus.
Vastutus õiguspärase aktiga tekitatud kahju eest
1998. aasta otsusega Dorsch Consult v Council sätestas Esimese Astme Kohus teoreetilise vastutuse kahju eest, kui see on tekitatud õiguspärase aktiga. Selles kohtuasjas nimetati kolm alust sellise (võimaliku) olukorra tekkeks. Esiteks peab õiguspärase (kui ka õigusvastase) akti eest ühenduse lepinguvälise vastutuse kohaldamiseks olema kindlaks määratud väidetavalt tekitatud kahju tegelik esinemine ning põhjuslik seos antud akti ja kahju vahel. Samuti on sellise vastutuse kohaldamise eelduseks “ebatavalise” või “erakordse” kahju olemasolu.[40]
Hageja Dorsch Consult sõlmis Iraagi ministeeriumiga 30. jaanuaril 1975 lepingu, mille järgi kohustus ta pakkuma Iraq Express Way nr 1 teenuseid, mis olid seotud ehitustööde korraldamise ja järelevalvega.[41] 1990. aasta alguses saadetud Iraagi ministeeriumi kirjades tunnustati võlgasid hagejale 2 279 859,69 Saksa marga ulatuses.[42] ÜRO Julgeolekunõukogu võttis 6. augustil 1990 vastu resolutsiooni nr 661, millega kehtestas kaubanduskeelu Iraagi ja Kuveidi vastu. Põhjuseks toodi Iraagi sissetung Kuveiti. Euroopa Liidu Nõukogu võttis 8. augustil 1990 vastu määruse nr 2340/90, millega tõkestati kaubavahetus Iraagi ja Kuveidiga. Iraagi Vabariik võttis 16. septembril vastu seaduse nr 57, millega külmutati kõigi Iraagi-vastaste riikide valitsuste, ettevõtjate, äriühingute ja pankade käsutuses olevad varad, omandi ja nendelt saadavad tulud.[43]
Kui Iraak ei tasunud hagejale võlgasid, esitas ta hagiavalduse esimese astme kohtule ja tõi põhjenduseks seose määruse nr 2340/90 ja sellele järgnenud seaduse nr 57 vahel, mille tõttu muutus tema nõuete rahuldamine võimatuks. Sellist põhjuslikku seost kohtuasjas ei tuvastatud. Kohus selle seisukohaga ei välistanud siiski täielikult vastutust õiguspärase aktiga tekkinud kahju eest aga samas ka ei kinnitanud seda.[44]
Ühenduse vastutus õiguspärase akti eest on võimalik ainult teatud eeldustel. Esiteks peab esinema kahju, mis on eeldatavasti “tekkinud ja olemasolev”. Teiseks eelduseks on ebatavaline kahju ehk kui kahju avaldab teatud kindlat liiki ettevõtjate ringile ebaproportsionaalselt suurt mõju võrreldes teiste ettevõtjatega. Viimane eeldus on erakordne kahju. See tähendab, et kahju ületab asjaomasele sektorile omaseid majanduslikke riske, ilma et kahju osutanud õiguspärase aktiga oleks õigustatud üldiste majanduslike huvidega. Selles kohtuasjas ei peetud hagejat siiski ettevõtjaks, kelle huve oleks sellisel viisil riivatud, mis eristaks teda kõigist teistest ettevõtjatest, kelle nõuete rahuldamine muutus võimatuks embargo tõttu. Samuti kuulus hagejal esinenud risk oma teenuste osutamisel Iraagis selle majandusharu iseloomuliku riski alla.[45] Samasid eeldusi on toetatud ka hilisemas Beamglow' (T-383/00) kohtuasjas.[46] Selles kaasuses oli õiguspärase aktiga kahju tekitamine siiski hüpoteetiline olukord, sest selles kohtuasjas “võitnud” poolt ei olnud. Hagi jäeti rahuldamata.[47]
Hilisemas kohtupraktikas, liidetud kohtuasjas C-12/13 P ja C-13/13 P lükkas Euroopa Kohus õiguspärase aktiga tekitatud kahju vastutuse võimaluse tagasi.[48]
Kriitika seoses kahjunõude hüvitamisega
Uurimise põhjal on sedastatud, et Euroopa Liidu vastu esitatud kahjunõuete väljanõudmisega seotud hagide võitmise määr on ebatavaliselt väike. Liidu loomisest kuni 2000. aastani on edukad olnud vaid 20 hagi ning järgneva 14 aasta lõikes (s.o perioodil 2000–2014) rahuldati 19 hagi seoses kahjunõudega Euroopa Liidu vastu, mis teeb keskmine edukuse määraks ainult 8%.[49]
Teadlased on märkinud, et Euroopa Liidu Kohtu üldises õiguses sätestatud nõuded, mis käsitlevad Euroopa Liidu vastutust kahjude hüvitamise eest, muudavad hüvitise saamise keeruliseks. Seega, probleemi tuumaks ei ole vaid kasin edumäär, vaid ka kohtu poolt välja töötatud raamistik, mis ei ole piisavalt selge, küll aga keerukas. Mõned teadlased on leidnud, et Euroopa Liidu vastutuse põhimõte kahju hüvitamise eest on lausa „illusoorne” ja et hagi kahju hüvitamise eesmärgil ei ole tõhus vahend põhiõiguste kaitseks. [50]