Keemistemperatuur
Keemistemperatuur ehk keemispunkt ehk keemistäpp on temperatuur, mille juures vedeliku aururõhk saab võrdseks välisrõhuga (atmosfäärirõhul), see tähendab aine hakkab keema. Keemistemperatuur sõltub välisrõhust ja tõuseb rõhu suurenedes (Clapeyroni-Clausiuse võrrand). Keemistemperatuur (normaalrõhul) on aine põhilisi füüsikalisi karakteristikuid, mis on abiks aine identifitseerimisel ja võimaldab hinnata aine puhtust.
Keemise kestmiseks on vaja soojuse (energia) pidevat juurdevoolu. Energiat, mis on vajalik kindla koguse aine gaasifaasi viimiseks, nimetatakse aurustumissoojuseks, mõõdetuna keemistemperatuuril nimetatakse seda ka keemissoojuseks.
Tabel. Valitud ainete keemistemperatuur (ºC) ja keemissoojus (kJ/kg) normaalrõhul:
| Aine | Keemistäpp °C | Keemissoojus kJ/kg |
|---|---|---|
| Vesinik | –252,8 | 454 |
| Lämmastik | –195,8 | 198 |
| Hapnik | –183,0 | 213 |
| Freoon-12 | –24,9 | 162 |
| Metanool | 64,5 | 1100 |
| Etanool | 78,3 | 840 |
| Benseen | 80,1 | 395 |
| Vesi | 100,1 | 2256 |
| Tolueen | 110,6 | 364 |
| Elavhõbe | 356,6 | 285 |
| Väävel | 444,6 | 290 |
| Alumiinium | 2450 | 10 900 |
Keemistemperatuur sõltub rõhust: vaakumis on keemistemperatuur madalam, kõrgendatud rõhul kõrgem. Aine keemistemperatuuri leidmiseks mingil etteantud rõhul soovitatakse kasutada käsiraamatutes või muudes andmebaasides olevaid keemistemperatuuri (T) ja rõhu (p) vahelisi sõltuvusi teljestikus log p – T. Et neid graafikuid kasutada, peab olema teada keemistemperatuur mingi kindla rõhu juures (nt 760 mmHg), ja siis liigutakse graafikul sellele punktile kõige lähemal olevate kõveratega samas suunas.
Lahuste keemistemperatuur sõltub ainete kontsentratsioonist.