Kojiki

Kojiki koosneb kolmest raamatust, „Jumalate ajastu“, „Jinmu kuni Ojin“ ja „Nintokust Suikoni“.^[2] Ajaliselt algab teos jumaluste, inimeste ja Jaapani saarte loomisega ning lõpuks võib pidada aastat 628 pKr.^[3] Esimene raamat on kõige mütoloogilisem. Selle käigus sünnivad kaksteist jumalust, kellest viimased on õde ja vend Izanami ("naine, kes kutsub") ja Izanagi ("mees, kes kutsub"). Teised jumalused annavad neile ülesandeks luua merest liikuv maa. Izanami ja Izanagi siis lähevad loodud saarele ja saavad seal lapsed, kellest paljud saavad uued saared. Lastest tähtsamad on Amaterasu ehk päikesejumalanna, Tsukuyomi ehk kuujumalus ja Susanoo ehk tormijumal.^[4]

Teine raamat on vähem mütoloogilisem, kuid siiski ei põhine tõeliselt toimunud ajaloolistel sündmustel. See räägib Jaapani esimese, mütoloogilise, keisri Jinmu ühtse Jaapani riigi loomisest ja hiljem prints Yamato Takeru ülestõusmiste mahapanemisest. Jinmu seadis pealinnaks Yamato. Kui poliitiline võim oli kodumaal kindel, tungis ja vallutas hilisem keiser Ojin, kes oli samuti mütoloogiline, Korea poolsaarel asuva Silla kuningriigi.^[5]

Kolmas raamat räägib järgnevatest Jaapani valitsejatest, nende tegevustest ja riigikorrast. Keiserid Nintokust edasi olid arvatavasti päriselt olemas, kuid täpsed valitsemisaastad pole teada. Kirjaniku ja Japanoloogi Richard Arthur Brabazon Ponsonby-Fane’i arvates valitses Nintoku aastatel 313 kuni 399.^[6] Kolmanda raamatu sisu on palju maalähedasem, suur osa sellest räägib ehitusprojektidest, maksupoliitikast ja õukonnaarmastustest. Kojiki sõnul oli keiser Nintoku vaadanud mäe otsast enda maad ja öelnud: „Tervel maal ei tõuse majadest suitsu; see maa vireleb vaesusest. Seega vabastan kõigi inimeste maksud ja sunnitöö kolmeks aastaks praegusest. . . . Kui taevalik valitseja hiljem vaatas üle kogu maa, tõusis majadest suitsu külluslikult. Leides inimesed rikkana, ta nüüd nõudis neilt makse ja sunnitööd. Seega talurahva elu oli õitsengus ja ei kannatanud sunnitööst. Siis, selle kõrgeaulise valitsusaja ülistuseks, nimetati see elutarga-keisri valitsusajaks.“^[7]

Jaapani esimesed kirjandusteosed olid tugevalt mõjutatud Budismist ning Hiina kultuurist. Budism jõudis Jaapanisse umbes 200 aastat enne Kojiki kirjutamist. Usuga tuli kaasa ka kultuuriline, poliitiline ja kirjanduslik mõju. Eeldada võib siis Jaapani valitsuse motivatsiooni Kojiki kirjutamise taga – dikteerides minevikku ja luues otseseid seoseid nende endi ja jumaluste vahel saab tugevdada enda võimu ja legitiimsust. Imiteerides Hiinas kirjutatud sarnaseid teoseid surub Kojiki narratiivi, mis lükkab Jaapani poliitilised piirid kaugele reaalsusest ja viib Jaapani valitseja, ning tähtsamate aadliperekondade, juured kaugele minevikku ja mütoloogiasse.^[8]

Raamatute autor, Ō no Yasumaro, kirjutas Kojiki keisri palvel isikliku ettevõtmisena. Kuna talle usaldati selline tähtis töö, on eeldatud Yasumaro usaldusväärsusest ja kõrgest staatusest keisri õukonnas. Ō, tähendusega lai, klann oli üks rikkamaid ja võimsamaid aadliperesid Jaapanis. Kojiki sisus oli ka toodud otsene sisu mütoloogilise valitseja Jinmu ja Ō klanni vahel.^[9]

Hiina kirjanduse mõju tõttu on Kojiki kirjutatud suuresti hiina kirjamärkides, kuid kasutatud on ka algelisi Hiragana ja Katakana silptähestikke. Tekstis on puudu partiklid ja verbilõpud, mistõttu pidi tihti lugedes eeldama, mida on mõeldud. Erinevad lugejad võisid aru saada tekstist erinevalt.^[10] Raske keelekasutus takistas teose jõudmist suuremale lugejaskonnale, ning Kojiki oli mõnevõrra unustatud kõigest sada aastat hiljem.^[11]