Lihasdüstroofia
Lihasdüstroofia (LD) on lihaseid nõrgestav geneetiline haigus. Lihasdüstroofiate rühma kuulub üle 30 geneetilise haiguse, mis nõrgestavad skeletilihaseid ja vähendavad lihasmassi. Lihasdüstroofiat iseloomustavad progresseeruv lihaste nõrkus, liikumisvõime kadumine, defektid lihasvalkudes, lihaserakkude ja lihaskoe lagunemine ning nende asendumine rasvhapete jääkidega.
Lihasdüstroofiaga võivad kaasneda ka aju-, seedetrakti-, närvisüsteemi-, endokriinnäärmete, selgroo-, silma- ja südameprobleemid. Osa lihasdüstroofia vorme avaldub juba imikueas, kuid need võivad avalduda ka alles keskeas või hiljem. Eri vormide puhul varieeruvad mõjutatud lihased, sümptomid ja nende ulatus. LD ei ole nakkav ja ei saa tekkida vigastuse tagajärjel. [1][2][3]
Ajalugu
Esimest korda kirjeldas lihasdüstroofiat 1830. aastal Charles Bell. Ta kirjeldas haigust, mis põhjustas poistel progresseeruvat nõrkust. 6 aastat hiljem kirjeldati kahte venda, kelle sümptomid olid lihaste kahjustus ja üldine nõrkus, kahjustunud lihaskude asendus rasvkoe ja sidekoega.
1850. aastatel kirjeldati meditsiinilistes ajakirjades varajases eas surnud poisse, kellel esinesid progresseeruv lihasnõrkus ja liikumisvõime kadumine. Järgmisel kümnendil andis Prantsuse teadlane Guillaume Duchenne põhjaliku diagnoosi 13 poisile, kellel esines kõige sagedasem ja raskem haiguse vorm, mis hakkas kandma nime Duchenne'i lihasdüstroofia. Hiljem selgus, et sellel haigusel on mitmeid vorme, mis võivad esineda mõlemal sugupoolel ja igas eas.
Üldised sümptomid
- Progresseeruv lihaste kärbumine
- Tasakaaluhäired
- Rippuvad silmalaud
- Atroofia
- Skolioos
- Jäseme deformatsioon
- Liikumisvõimetus või piiratud liikumine
- Taaruv kõnnak
- Lihasekrambid
- Südame rütmihäired
- Hingamisraskused
Tekkepõhjus
Lihasdüstroofiad on üldiselt pärilikud, vormidel erineb päritavusmuster. LD puhul on tavaliselt düstrofiini kodeerivas geenis toimunud mutatsioon. Düstrofiin on spiraalse struktuuriga valk, mis on osa düstrofiini-glükoproteiini kompleksist. See on lihase sarkolemmi (plasmamembraani) kaudu ühenduslüliks intratsellulaarse tsütoskeleti ja ekstratsellulaarse maatriksi vahel. See ühenduslüli tagab sarkolemmi stabiilsuse. Kuna sidumine ei toimi defekti tõttu nii, nagu peaks, viib lihasekontraktsioon lihaseraku membraani lõhustumiseni ning lihas kärbub ja nõrgeneb. [5][6][7]
Vormid
[8][9][10][11][12][13][7][14][15][16][17][18]
| Duchenne'i LD | Kõige sagedasem ja raskema kuluga X-liiteline ja retsessiivne kaasasündinud LD. Defektne geen asub Xkromosoomi p21 lookuses. See geen reguleerib düstrofiini sünteesi. Kuna tegu on X-liitelise haigusega, siis esineb see üldiselt ainult meestel. 95%-l Duchenne'i lihasdüstroofia diagnoosiga meestest düstrofiin puudub või on seda vähem kui 3% normaalsest kogusest. Mida vähem on düstrofiini, seda tõsisem on DLD. Lihasnõrkus väljendub siis, kui laps peaks hakkama kõndima, ilmnevad kõndimisraskused. Sageli on kõnnak taaruv ja nad seisavad varvastel sääremarja lihaste lühenemise tõttu. 10-aastaselt peab enamik kasutama kõndimiseks abivahendeid. 12-aastaselt pole enamik enam võimelised kõndima ning liigutakse ratastooli abil. Eluiga on 15–45 aastat, surm on tingitud tavaliselt hingamispuudulikkusest ja infektsioonidest. Teistest elunditest võivad kahjustuda südame erutusjuhtesüsteem ja seedetrakt. Keskmine haigete IQ on 85. Kolmandikul Duchenne'i LD-ga inimestel esineb kognitiivseid kahjustusi, käitumis-, kõne- ja nägemisprobleeme. Haiguskandjate kindlakstegemisel või haigete diagnoosi kinnitamisel on abiks DNA analüüsiga düstrofiini geeni mutatsioonide määramine. Samuti lihasbiopsia, kus proovitükis võib näha varieeruva suurusega lihaskiude, hajusalt paiknevaid hüperkontraheerunud lihaskiude ja kiududevahelise sidekoe proliferatsiooni. |
| Beckeri LD | Sarnane Duchenne'i LD-ga, geenidefekt on samas lookuses ning mõjutab samuti ainult poisse. Beckeri LD puhul on deletsioon erinev, düstrofiini on võimalik sünteesida, kuid valgu struktuur ei ole normaalne, see on lühem, selle toodetud kogus on väike ja täidab vaid osaliselt oma funktsiooni. Seega ei ole Beckeri LD nii raskekujuline. See on aeglasemalt progresseeruv, enamik haigeid on võimelised kõndima kuni 16. eluaastani ning haigete eluiga on pikem. |
| Näo-õlapiirkonna (Landouzy-Dejerine’i) LD | Autosomaalne dominantne päritavus, kuid esineb ka spontaansete mutatsioonide (DUX4 geenis) tagajärjel. Hiljutiste uurimuste põhjal on haigus geneetiliselt seotud 4. kromosoomi pikal õlal asuva 4q35 lookusega. Võib esineda nii meestel kui ka naistel. Haigusele on iseloomulik abaluud fikseerivate lihaste, näolihaste ja õlalihaste nõrkus. Haigusnähud ilmnevad tavaliselt teismeeas. |
| Jäseme-vööpiirkonna LD | Haigused on autosoom-dominantse või retsessiivse pärilikkustüübiga. Enamik haigusjuhte on tingitud valkude defektidest, mis on seotud düstrofiini-glükoproteiini kompleksiga. Esineb nii meestel kui ka naistel. Ilmneb lihasnõrkus kätes ja jalgades. Olenevalt päritavuse tüübist väljendub haigus kas lapseeas (retsessiivne) või täiskasvanueas (dominantne). |
| Okulaarne LD | Tavaliselt autosoom-dominantne 40.–70. eluaastal algav haigus. On kirjeldatud ka autosoom-retsessiivset OFLD tüüpi. Mõlemad häired on põhjustatud lühikesest trinukleotiidsest kordusest PABP2-geenis, 14. kromosoomi pikas õlas. Mõjutab väliseid silmalihaseid, tekivad näo- ja kurgulihaste nõrkus, võib esineda ka õla- ja puusavöötme lihaste nõrkus. |
| Kongenitaalne LD | Harvaesinev, heterogeenne autosoom-retsessiivne haigus. Ilmneb juba imikueas, üldine nõrkus, deformeerunud liigesed, lühenenud eluiga. Sümptomid varieeruvad vastavalt lihaste kärbumise seotusele tõsiste aju ja teiste elundkondade defektidega. Kongenitaalse LD vormid on põhjustanud defektsed valgud, millel on seos düstrofiini-glükoproteiini kompleksiga ja lihasrakkude ning neid ümbritseva rakustruktuuri vaheliste sidemetega. [19] |
| Müotooniline LD | Autosomaalne dominantne haigus, mis lisaks mütooniale (viivitus lihase lõdvestumisel) väljendub veel lihasnõrkuses ja lihase kärbumises. Mõjutab peale skeletilihaste ka muid elundkondi. |
| Emery-Dreifussi LD | X-liiteline haigus. Tavaliselt ilmneb esimeses või teises elukümnendis. Haigust põhjustab emeriini valgu sünteesi häire, mis on tingitud geenimutatsioonist X-kromosoomi pikal õlal. See valk asub skeleti-, südame- ja silelihaste tuumamembraanis. Emery-Dreifussi LD ilmneb lapseeas või varases teismeeas, varakult väljenduvad kontraktuurid õlas, kaela tagumise grupi lihastes ja Achilleuse kõõluses, skapulo-humero-peroneaalsete lihaste nõrkus ja kõhetumine. Haigus on aeglaselt progresseeruv. Levinud on südame rütmihäired, nende ravimata jätmisel võib tekkida äkksurm. Naissoost haiguskandjatel esineb skeletilihaste nõrkust ja kontraktuure harva. |
| Distaalne LD | Aeglaselt progresseeruv ning ei ole eluohtlik. Avaldub 20.–60. eluaastates ning väljendub käte ja alajäsemete distaalse nõrkusena. Enamik kahjustustest on kindlad lihasdüstroofia tüübid, kuigi ka mõned põletikulised ja metaboolsed müopaatiad võivad väljenduda distaalse nõrkusena. |
Lisaks neile LD vormidele on mitmeid LD-taolisi haigusi. Nende puhul on täheldatud normaalset lihasefunktsiooni, intelligentsi, käitumist, seedetrakti ja seksuaalset tegevust.
Diagnoos
Patsiendi füüsiline läbivaatus ja haiguslugu aitavad arstil määrata, millise LD vormiga on tegu. Eri haigusvormid mõjutavad eri lihasegruppe. LD diagnoos lähtub mitmetest testidest. Näiteks vereanalüüsist (suurenenud keratiini fosfokinaasi CpK3 tase), lihasbiopsia tulemustest, elektromüograafia, elektrokardiogrammi tulemustest ja DNA analüüsist. Tihti esineb lihasmassi vähenemist, mida võib olla raske näha, sest mõned LD vormid tekitavad liigset rasv- ja sidekoe moodustumist lihase juurde ning lihas tundub suurem (pseudohüpertroofia).
Ravi
Teadaolevalt ei ole lihasdüstroofiale ravi. Füsioteraapia, aeroobika, madala intensiivsusega anaboolsed steroidid, toidulisandid võivad aidata vältida lihasekontraktsioone ja säilitada lihastoonust. Vajalikud võivad olla ortopeedi sekkumine (näiteks pahkluu ortoos), kõneteraapia, ortopeedilised abivahendid (näiteks ratastool, käimisraam, lahased). Südame rütmihäirete ilmnemisel on vajalik südamerütmur. Aidata võivad ka ravimid, nt fenütoiin. Tegevusetus (näiteks pikaajaline voodis lamamine) või liigsed jõupingutused võivad seisundit halvendada. Samuti peab jälgima toitumist.[20][21]