Männi-käbilind

Männi-käbilinnu areaal piirdub Euroopa ja Lääne-Siberiga^[1], kus ta on levinud Skandinaavia poolsaarel, Soomes, Eestis, Lätis ja Venemaal kuni Uuralini. Väike asurkond on Šotimaal. Eestis on männi-käbilind hajusalt levinud väikesearvuline haudelind^[1], tema pesitsusaegseks arvukuseks hinnatakse 1000–3000 paari, talviseks arvukuseks 2000 – 15 000 isendit^[2].

Sarnaselt teiste käbilindudega sooritab ta toiduikalduse aastatel invasioone.

Männi-käbilinnu üldpikkus on 18 cm. Sulestiku poolest sarnaneb ta väga kuuse-käbilinnuga, aga tal on tolle omast suurem pea, tugevam ja ühtlasemalt jäme nokk ning alanoka tipp pole külgvaates enamasti nähtav. Ka häälitsused ja käitumine on sarnased. Sellepärast on neid liike raske eristada. Parim eristamisalus on häälitsus, mis männi-käbilinnul on sügav ja vali "tšuup" või "tjuup". Isaslinnud kipuvad olema punakad või oranžid, emaslinnud kollakad või rohekad, aga väljakujunenud värvuskombinatsiooni männi-käbilinnul ei ole.

Männi-käbilind elab okasmetsas, eelistades männikuid. Ta pesitseb suhteliselt hõredalt ja tema arvukus on aastati kõikuv.^[3]

Pesa võib ta ehitada nii männi kui ka kuuse otsa. Pesa paikneb enamasti kõrgel, oksa tipus, tüvest eemal. Kurnas on 2–5 muna. Pesa on paksu seinaga ning koosneb raagudest, kõrtest, samblast ja samblikest. Pesalohk on vooderdatud karvade ja sulgedega.^[4] Pesa ja munad on samasugused kui kuuse-käbilinnul.^[5]

Männi-käbilind sööb kuuse- ja männiseemneid, harva ka marju, näiteks mustikaid, millest nokib välja ainult seemned.^[5]

• Männi-käbilind andmebaasis eElurikkus