Mürareostus
Mürareostus ehk helireostus on füsioloogias ja psühholoogias soovimatu ebameeldiv heli ning elukeskkonnas üks reostuse liike, mis häirib inimeste, loomade või taimede elutegevust.
Suurem osa maailma välisest mürast pärineb ehitusest ning transpordisüsteemidest, sealhulgas mootorsõidukite, lennukite ja rongide mürast.[1] Kehv linnaplaneerimine võib samuti suurendada mürareostust, näiteks elurajoonide lähedusse planeeritud tööstushoonetega.[2]
Tervisemõjud
Inimeste tervis
Soovimatu heli mõjutab nii inimese füsioloogilist kui ka psühholoogilist tervist. Mürareostus võib häirida und, põhjustada südame-veresoonkonna haigusi ning kuulmise kaotust, vähendada sooritusvõimet, tekitada tundlikkust, agressiivsust, stressi ja muutusi sotsiaalses käitumises. Seega kahjustab liigne müra tugevalt inimeste tervist ning häirib inimeste igapäevategevusi koolis, tööl, kodus ja vabal ajal.[3][4][5][6]
Euroopa regioonis kahjustab ainuüksi liiklusmüra peaaegu iga kolmanda inimese tervist. Viiendik eurooplastest puutub öösiti regulaarselt kokku müratasemega, mis võib oluliselt tervist kahjustada.[3]
Krooniline kokkupuude müraga võib põhjustada mürast tingitud kuulmislangust. Näiteks on tõendatud, et vanematel meestel, kes on kokku puutunud märkimisväärse töömüraga, on oluliselt kehvem kuulmistundlikkus võrreldes nende eakaaslastega.[7]
Kõrge müratase aitab kaasa südame-veresoonkonna haiguste tekkimisele ning kokkupuutel mõõdukalt kõrge müraga kaheksatunnise perioodi jooksul suurendab stressi ning põhjustab tõusu vererõhus 5–10 punkti võrra.[4]
Lisaks närvisüsteemi räsimisele põhjustab müra häireid mao töös (halvemal juhul kahjustusi), rikub ainevahetuse ja keerab untsu hormonaalse tasakaalu.[8]
Kuigi müra on endastmõistetavalt probleem sellistes tööstusharudes nagu töötlev tööstus ja ehitus, võib see olla valupunktiks ka paljudes teistes töökeskkondades alates kõnekeskustest ja koolidest kuni lavaaluste orkestriruumide ja baarideni. Iga viies Euroopa töötaja peab vähemalt pooltel juhtudel tööl häält tõstma, et end kuuldavaks teha, ning 7%-l on tööga seotud kuulmiskahjustusi. Mürast põhjustatud kuulmise halvenemine on EL-s kõige sagedamini esinev kutsehaigus.[9]
Müra tekitab inimestes ka ärritust ja pahameelt. 2005. aastat Hispaania teadlaste tehtud uuringus leiti, et majapidamised linnapiirkondades on nõus maksma neli eurot päevas, et müratase langeks ühe detsibelli võrra aasta kohta.[10]
Päris müravabas keskkonnas ei tunne inimene ennast hästi ning ootamatu müra on häirivam ja tervisele kahjulikum kui harjumuspärane.[11]
Müra, mis on 8-tunnise tööpäeva jooksul üle 80 dB(A), võib kahjustada kuulmist. Samasugune mõju inimese kuulmisele on 94 dB(A) müral 1 tunni jooksul mõjudes. On soovitatav, et masinad ja seadmed disainitaks nii, et müratase oleks alla 80 dB(A). Lubatav müra piirnorm EL-s on 85 dB(A), isikukaitsevahendeid kasutades isegi kõrgem. Kuigi müra tuleb vähendada nii palju kui võimalik, ei ole soovitatav lasta seda madalamale kui 30 dB(A), vastasel korral muutub ootamatu juurde tulnud müra liiga ärritavaks.[12]
1–2 aasta jooksul ei pruugi müras elades juhtuda veel midagi, kuid 5–6 aastaga tekivad püsivad tervisekahjustused. Elukeskkonna planeerimise seisukohalt on kuritegelik anda lubasid elumajade ehitamiseks linna peatänavate äärde ehk siis määrata inimesed elama tervistkahjustavasse keskkonda.[8]
Müra mõju eri tasemetel[12]
- Optimaalne müra 10–20 dBA esineb vaikse ilmaga vabas looduses.
- Kontoris on vastuvõetav müra 50–55 dBA, mis ei sega tööd.
- Üle 60 dBA müra hakkab segama keskendumist. Seda teeb eriti katkendlik ja impulssmüra, näiteks telefonihelin, teiste inimeste jutt, sissekostev tänavamüra (autod).
- 70 dBA segab telefoniga kõnelemist.
- 80 dBA segab inimeste omavahelist suhtlemist.
Kes on kõige enam mõjutatud?
Mõned rühmad on mürast rohkem haavatavamad. Kuna lapsed veedavad rohkem aega voodis kui täiskasvanud, siis puutuvad nad rohkem kokku öise müraga. Krooniliselt haiged ja vanurid on samuti tundlikumad häirimise suhtes. Lisaks kannatavad teistest rohkem vaesemad inimesed, kes ei suuda soetada kodu vaikses eramajade piirkonnas või kes elavad halvasti isoleeritud hoonetes.[13]
Loomade tervis
Müral võib olla kahjulik mõju loomadele ning see võib suurendada nende surma riski, kui mõjutab hapra tasakaaluga kiskja või saaklooma avastamist ja vältimist või kui segab loomade helide kasutamist suhtlusvahendina, eriti seoses navigeerimise ja paljunemisega.[14]
Üheks mõjuks on ka kasutuskõlblike elukohtade vähenemine, mida võivad põhjustada lärmakad piirkonnad, mis ohustatud liikide puhul võib viia väljasuremiseni. Mürareostus on põhjustanud ka teatud vaalaliikide surmasid, kui sõjaväest tingitud helide tõttu lõppes nende eluteekond rannas madalikule kinni jäädes.[15]
Müra paneb liigid ka kõvemini omavahel suhtlema ning seda kutsutakse nn Lombardi efektiks.[16] Teadlased on teinud eksperimente, mis näitavad, et vaalade laulu sagedus on pikem, kui allveelaeva detektorid töötavad.[17] Kui isendid ei suhtle piisavalt valjusti, siis nende hääl varjub inimtekkeliste helide taha. Kui aga üks liik hakkab kõvemini kõnelema, siis hakkab ta omakorda teiste liikide häält varjama ning lõpuks tekib olukord, kus kogu ökosüsteem räägib valjemini.
Linnud võivad muutuda vähem truuks oma partneritele, kui neid segab liiklusmüra. See võib põhjustada olulisi geneetilisi ja evolutsioonilisi tagajärgi.[18]
Mürareostus Eestis
Mürataseme soovituslik piir on elurajoonides päevasel ajal 55 dB ja öisel 50 dB. Peamiselt langevad Tallinnas need piirkonnad kokku peatänavate ja raudteedega, vähem mõjutab inimesi trammiliiklus ja tööstus.[8]
Kõige rohkem kaebusi müra kohta saadakse Tallinnast ja Harjumaalt (64%), Virumaalt (16%), Tartust (12%) ning Pärnust (7%).[19]
2007. aastal Ramboll Eesti poolt läbi viidud uuring näitab, et Tallinna elanikest ligi 30% (kuni 133 500 inimest) elab piirkonnas, kus müratase ületab soovitusliku piiri. Kõige enam mõjutab Tallinna inimesi teeliiklusest tulenev müra.[20]
Tallinna linnas on koostatud välisõhus leviva keskkonnamüra vähendamise tegevuskava.[21]
Müra vähendamine
Kõige efektiivsemaks müra vähendamise meetodiks on müra vähendamine müraallikas.[12]
Sõidutee müra leevendamiseks on mitmesuguseid strateegiaid: müratõkete kasutamine, sõidukiiruse piiramine, sõidutee pinna tekstuuri muutmine, raskeveokite piiramine, liikluskontroll, et muuta liiklust sujuvamaks ning seeläbi vähendada pidurdamist ja kiirendamist.[22] Oluline tegur nende strateegiate rakendamisel on sõidutee müra arvutisimulatsioon, mis suudab arvestada kohaliku topograafiaga, meteoroloogiaga, liiklusoperatsioonidega ning hüpoteetiliste leevendusmeetmetega. Müratõrje kulud võivad olla tagasihoidlikud juhul, kui need lahendused on ette planeeritud tee projekti algusfaasis.[23]
Õhusõidukite müra saab teatud määral vähendada, konstrueerides vaiksemaid reaktiivmootoreid, mille poole püüeldi innukalt 1970. ja 1980. aastatel. See strateegia on toonud märgatavat linnamüra vähenemist. Samuti on abiks tulnud lennuteekondade ümberplaneerimine ja lennuradade kasutusaja muutmine.[24]
Töötajate kokkupuudet tööstusliku müraga on käsitletud alates 1930. aastast. Paremaks on olukord läinud tänu tööstusseadmete ümberkujundamisele ja füüsiliste tõkete paigaldamisega. Ameerikas tegutseb mürareostusvastane organisatsioon Noise Free America, mis võitleb regulaarselt müra piiravate korralduste jõustumise eest kõikidel võimu tasanditel.[25]
Õiguslik olukord
1970. aastani vaatlesid valitsused müra mitte keskkonnaprobleemina, vaid häiringuna. USA-s on kehtestatud föderaalsed standardid maanteede ja õhusõidukite mürale; riikidel ja kohalikel omavalitsustel on tavaliselt väga konkreetsed põhikirjad ehitusnormide, linnaplaneerimise ja sõiduteede arendamise kohta. Kanadas ja Euroopa Liidus on vähe riiklikke või maakondlikke seadusi, mis kaitsevad müra eest. Müraseadused ja -reeglid erinevad oluliselt omavalitsuste lõikes ja paljudes linnades ei eksisteeri neid üldse. Korraldused või reeglid võivad sisaldada üldisi keelatud tegevusi või sätestavad lubatud mürataseme piirnorme teatud kellaaegadele ja tegevustele. 1975. aastal kirjutas Portlandis doktor Paul Herman esimese tervikliku müra koodeksi. Portlandi mürakoodeks sai aluseks enamikule määrustele teistes suurtes Ameerika Ühendriikide ja Kanada suurlinnapiirkondades.[26]
Enamik linnade määrusi keelab müra piirnormide ületamist öösiti, tavaliselt kümnest õhtul kuni kuueni hommikul. Päevasel ajal on leebemad piirangud. Paljud omavalitsused annavad kõigest hoiatusi, sest rikkujatega kohtusse minek on kallis ja riskantne. Paljud müraga seotud konfliktid üritatakse lahendada kahe osapoole vahel: see, kes müra tekitas, ning see, kes peab müra tõttu kannatama. Mürareostus sel juhul sageli püsib, sest ainult 5–10% mõjutatud inimestest esitab ametliku kaebuse. Paljud inimesed ei tea oma seaduslikku õigust elada müravabas keskkonnas ega seda, kuidas kaebust esitada. Mürareostus on suureks probleemiks arengumaades, näiteks Indias, kus küll valitsus on kehtestanud teatud määrused müra tõkestamiseks, kuid nende jõustamine on äärmiselt leebe.[27]
Vaata ka
Viited
Kirjandus
- Tapio Lahti, 2010. Keskkonnamüra hindamine ja müra leviku tõkestamine. Tallinn: Ökokratt.