Maaturism
Maaturism (ingl rural tourism) on turismi liik, mille korral külastavad turistid puhkamiseks ja reisimiseks maapiirkondi.
Maaturism tähistab väikese mahuga turismi väljaspool linnakeskkonda[1] ning hõlmab mitmesuguseid majutus-, reisimis- ja puhkamisvõimalusi, näiteks jalgsi-, hobu-, kanuu-, jalgratta- ja suusamatku, loodus-, jahi- ja kalastusturismi, seiklus- ja kultuuriturismi, aga ka taluturismi.[1]
Ajalugu
Maal puhkamine muutus populaarseks 19. sajandil, kui kõrg- ja keskklass hakkas rohkem linnast ja kodust välja sõitma, et näiteks sugulasi külastada, loodust nautida või oma valdusi üle vaadata. 20. sajandi keskel hoogustus see liikumisvahendite – autode, jalgrataste ja busside keskklassile kättesaadavaks muutumise mõjul veelgi. 1960. aastatel hakkas maaturism rahvusvahelistuma ja 1980. aastate lõpuks kujunes omaette maamajandusvaldkonnaks paljudes Euroopa riikides, näiteks Austrias, Saksamaal ja Rootsis. Maaturismi arenemise mõjul mitmekesistus maaettevõtlus, hakati looma uudseid töökohti, paranes elukeskkond, suurenes koostöö tegemise vajadus ning ääremaade elanikud said selles vallas sissetulekut.[2]
Maaturism Eestis
Eestis on maaturismi populaarsus sõltunud palju okupatsioonidest ja ajaloo keerdkäikudest. Maaturismi taassünniks loetakse 1992. aastat, kui Eestimaa Talupidajate Keskliit andis välja 15 maamajutusettevõtet hõlmava turismitalude kataloogi.[3] 2000. aastal asutati mittetulundusühing Eesti Maaturism, kes esindab 313 maaturismiettevõtet ning teeb koostööd riigi, kohalike omavalitsuste ja teiste organisatsioonidega, koolitab maaturismi ettevõtjaid, korraldab maaturismi turu-uuringuid ning esindab Eestit maaturismiüritustel.[4] Tänapäeval on maaturism aasta-aastalt üha populaarsem, näiteks Lõuna-Eestis ja Saaremaal tegeleb pool maaelanikkonnast 30–35 protsendi ulatuses maaturismiga. Külastatumad turismipiirkonnad on loodus- ja maastikukaitsealad.
Maaturismi peamisi suundi on Eestis kolm:
- Maamuuseumide külastamine, et tutvuda ajaga võõraks jäänud väärtustega. Sellised muuseumid on näiteks Eesti Põllumajandusmuuseum Tartumaal, Eesti Piimandusmuuseum Imaveres ja A. H. Tammsaare muuseum Vargamäel.
- Matkaradadel matkamine, et tutvuda kohaliku loodusega. Ulatuslikumad matkarajad on näiteks 375-kilomeetrine Oandu–Ikla matkatee, 720-kilomeetrine matkarada "Metsa matkarada"[5] ja 622-kilomeetrine "Ranniku matkarada"[6].
- Taliturism, sealhulgas sportimine. Taliturismi peamised sihtkohad on Valgehobusemägi ja Otepää.
Maaturismi arengu juures on suur roll maakonnakeskustesse loodud infopunktidel, kus vahendatakse kohalike teenusepakkujate kontakte, trükiseid ning ööbimis-, vabaaja- ja reisiteenuste võimaluste infolehti. Suurt rõhku pannakse ka matkaradade arendamisele ja taastamisele ning nende juurde puhkekohtade ja lõkkeplatside loomisele.[7]
Taluturism
20. sajandist alates on Eestis maaturismi vallas olnud suur roll taluturismil. Sajandi kestel on selle sisu aga palju muutunud:
- esimese vabariigi ajal aastatel 1920−1930 olid levinud nn peretalud: talu kuulus perele ning enamik talu külastajaid käis talu juures töid tegemas, muid külastajaid oli vähe;
- pärast Nõukogude okupatsiooni algust 1940. aastatel liideti üksiktalud kolhoosideks ja talusid külastas varasemast rohkem inimesi;
- aastatel 1980−1990 hakati taas looma peretalusid;
- taasiseseisvumise järel pärast 1990. aastaid hakkasid turismitalude levik ja tuntus taas suurenema.[8]
Talude arvukust on 20. sajandil palju mõjutanud moderniseerimine ja linnastumine, aga okupatsioonide ajal ka jagamine ja defitsiit. Kolhooside loomise järel suunati kogu talus teenitu kogukonnale ning linnadesse ja nende lähedale loodud tehaste mõjul muutus ka tööturg. Maaturism hakkas taas arenema pärast taasiseseisvumist, kui piirid avanesid ning rannikupiirkondade külastamist enam ei piiratud.[9] 2014. aastal hakati taluturismi toetamiseks korraldama avatud talude päevi, kus talunikud tutvustavad huvilistele kohapeal oma tegemisi.[10] 2021. aastal osales avatud talude päeval üle 300 talu.[11]
Maaturismi mõjud
Maaturismi populaarsemaks muutumisel on olnud mitmesuguseid põhjusi.
- Üks põhjusi on linnastumisega kaasnev soov keskkonda vahetada, minna looduskeskkonda aega veetma. Selliseid võimalusi pakuvad looduslikud vaatamisväärsused, puhkekohad, matkarajad jm. Näiteks Eestis on Riigimetsa Majandamise Keskus loonud matkaradade võrgustiku, mille kaudu saab looduses liikudes tutvuda kohalike eripäradega.
- Põhjus võib olla ka seotus kultuuriliselt kaalukate sündmuste või inimestega – inimesed soovivad näha ja tutvuda autoritele loomingulist inspiratsiooni andnud maastike ja kohtadega või näha paiku, kus sündmused aset leidsid. Eestis on selle näiteks Järva vallas asuv A. H. Tammsaare muuseum, mis on pühendatud kirjanik A. H. Tammsaarele. Muuseum on asutamisest saati olnud kirjandushuviliste seas väga populaarne osalt ka seetõttu, et kirjanik sai raamatute kirjutamiseks inspiratsiooni kohalikust talulähedasest maastikust ja elust selles piirkonnas.[2]
- Kolmas arengu tiivustaja on äri. Tänu transpordivõimaluste avardumisele hakati ettevõtteid rahas kaotamata rajama linnast eemale. Selle mõjul laienes äritegevus linnast kaugemale, nõnda suurenes maakohtade külastajate arv ja selle tulemusena kasvas huvi maapiirkondade vastu.[12]
Samas kaasneb maaturismiga ohte.
.jpg)
- Maaturism nagu turism üldiselt on keskkonnale kahjulik, sest seal viibijad koormavad keskkonda. Keskkond on eriti tundlik looduslikult õrnemates piirkondades. Näiteks Tansaanias asuval Ngorongoro looduskaitsealal, mis on loodud ümber Ngorongoro vulkaani, on turistide hulk muutunud nii intensiivseks ja turismitaristu arendamine nii kaootiliseks, et UNESCO on kaalunud, kas see maailmapärandi nimistust kustutada.[13] Kahjulikke keskkonnamõjusid aitaks vähendada see, kui vältida turismi hooajalisust, reklaamida säästlikumaid transpordivahendeid, piirata massiturismi ning arvestada arendamise juures ökoloogilist jalajälge ja piirkonna taluvusvõimet.[3]
- Maapiirkondades võivad suuremad arendajad turiste meelitada rohepesu põhimõttel – luues vähemate pingutustega taristut, mille kasutamine toob piirkonnale kasu asemel kaasa hoopis probleeme, või arendades keskkonnasõbralikku taristut keskkonnavaenuliku põhiala kõrval. Roheeksitamist esineb vähem seal, kus majutuse- ja teenusepakkujaid on palju.[14]
- Läbimõtlematu turunduse tagajärjel võib piirkond hakata meelitama turiste, kelle tähtsustavad võimalikult odavalt reisimist ning ega pea tähtsaks keskkonna suhtes vastutustundlikkust. Seega tuleks turundus läbi mõelda teadlikult, et maaturismist saaksid tulu nii turistid kui ka turismiteenuste pakkujad.[viide?]
- Küsimuseks võib osutuda ka autentsus, juhul turistide soov näha juurdunud arusaama kohalikust eripärast läheb vastuollu selles piirkonnas tegelikult pakutavaga. Näiteks Hiinas Chengdu piirkonnas asuv Qing Gang Shu küla on kunstlikult loodud ainuüksi selleks, et illustreerida traditsioonilist maaelu.[15]