Manzikerti lahing

Manzikerti lahing ; نبرد ملازگرد
	Osa Bütsantsi-Seldžuki sõdadest
	Manzikerti lahing. 15. sajandi Prantsuse miniatuur.
Toimumisaeg	26. august 1071
Toimumiskoht	Armeenia teema, Ida-Rooma riik (tänapäeva Malazgirt, Türgi)
Osalised
Ida-Rooma impeerium ; **frangi, inglise, normanni, gruusia, armeenia, bulgaaria, turgi petšeneegi ja polovetsi palgasõdurid	seldžukid ; **petšeneegi ja polovetsi palgasõdurid
Väejuhid või liidrid
Romanos IV Diogenes (vangistatud) ; Nikephoros Bryennios Vanem ; Theodoros Alyates ; Andronikos Doukas	Alp Arslan ; Afshin Bey ; Artuk Bey ; Suleiman ibn Qutulmish
Jõudude suurus
40 000 - 70 000	20 000 - 30 000
Kaotused
Tapetud: ; Peaaegu kõik skandinaavia ja anglosaksi sõdurid ; 2000 türgi sõdurit ; Vangistatud: 4000 ; Vältisid lahingut: 20 000 - 35 000 ; *Peamiselt frangi ja normanni sõdurid, kes peaaegu ei võtnudki lahingust osa	Teadmata

Manzikerti lahing oli lahing 26. augustil 1071 Ida-Rooma keisririigi ja ühendatud seldžukkide vahel; lahing leidis aset Manzikerti linna lähedal (tänapäeva Malazgirt Muşi provintsis Türgi vabariigis).

Ida-Rooma kindel kaotus ja Romanos IV Diogenese vangilangemine mängisid tähtsat rolli Bütsantsi mõjuvõimu nõrgenemises Anatoolias ja Armeenias, sellest sai alguse ka Anatoolia järkjärguline türgistumine.

Tagajärjed

1075. aastal vallutas Süleyman bin Kutalmış Izmiti ja Izniki linnad. Kaks aastat hiljem kuulutas ta end iseseisva Seldžukkide riigi sultaniks ja tegi Iznikist pealinna. Aastaks 1081 olid Rumi seldžukid vallutanud peaaegu kogu Anatoolia – Armeeniast kuni Bitüüniani – ning asutasid oma pealinna Nikaias, vähem kui 100 km kaugusel Konstantinoopolist.