Neofašism
Neofašismiks ehk uusfašismiks nimetatakse pärast Teist maailmasõda tekkinud paremäärmuslikke poliitilisi liikumisi ja õpetusi, millele on omased kõik või mõned fašismi tunnusjooned.
Neofašismi mõiste
Neofašismi täpses mõistes ei ole politoloogid siiani kokkuleppele jõudnud, sest fašism on eri ajastutel eri riikides esinenud väga erinevates vormides. Samal põhjusel on üheselt defineerimata ka fašismi enda mõiste.
Neofašismi on iseloomustatud kui poliitilist orientatsiooni või ideoloogiat, mille puhul ülistatakse oma rahvuse rolli määral, mis toob kaasa:
- riigi sees vähemusrahvuste diskrimineerimise või assimileerimise;
- nõude ühendada riigiga alad, mis asuvad väljaspool selle piire, kuid on asustatud konkreetse riigi põhirahvuse esindajatega;
- rahvusliku ühtsuse eelistamise klassi- ja sotsiaalsest staatusest tulenevatele huvidele ning rahvuse puhastamise võõrastest ja kosmopoliitsetest mõjudest.
Rahvus on siin määratletud ühe või mitme järgmise tunnuse alusel: ühine keel, ühine religioon, ühine päritolu ja/või ühine ajalooline mälu. Oma eesmärkide saavutamiseks peavad neofašistid oluliseks distsipliini ja karmikäelist juhtimist. [1]
Neofašismi tunnustena on loetletud ka militarismi, majanduslikku korporatismi, vastuseisu vasakpoolsetele ideoloogiatele nagu kommunism ja sotsialism, kollektivismi, riigi ülistamist, toetust autokraatsele valitsemisvormile ja juhikultust. Kõik need jooned omistatakse reeglina juba klassikalisele ehk traditsioonilisele fašismile.
Neofašismi vormid
Neofašismi puhul on räägitud kolmest vormist, milles see ideoloogia võib esineda:[2]
- retsidivistlik neofašism vaatab nostalgiliselt minevikku, fašismi traditsioonilistele vormidele, kuigi seda võidakse oma maine säilitamiseks avalikkuse eest varjata;
- radikaalne neofašism üritab fašismi traditsioonilisi vorme ümber tõlgendada ja kohandada kaasaja oludele, olles valmis möönma, et minevikus on tehtud olulisi vigu;
- hübriidne neofašism proovib ühitada fašismi teiste, valdavalt populistlike ideoloogiatega, püüdes reeglina laiema toetuse võitmiseks seotust fašismiga avalikkuse eest varjata.
Teine jaotus on üldisem, eristades kahte neofašismi vormi:[3]
- terroristlik neofašism sarnaneb klassikalise fašismiga ja ei välista vägivalla kasutamist eesmärkide saavutamisel, omab isikukultuslikke tendentse ja eitab parlamentarismi;
- populistlik neofašism on kohandatud kaasaegsetele oludele, toetab parlamentarismi säilitamist ja aktsepteerib majanduses vaba turu poliitikat.
Neofašism ja rahvuslus
Selge määratluse puudumise tõttu on neofašismi mõistet kasutatud sageli parempoolsete rahvuslike parteide ja ühenduste kohta, mis tegelikult fašistlikku ideoloogiat ei poolda. Kuna Lääne avalikkus on fašismi pärast Teist maailmasõda käsitlenud peamiselt negatiivses võtmes, siis täidab taoline sildistamine poliitilises võitluses häbimärgistamise ülesannet ja leiab kasutust eelkõige vasakjõudude poolt.
Politoloogid on rõhutanud, et oma äärmuslikes vormides võivad rahvuslikud liikumised üle võtta osa fašistlikust ideoloogiast, kuid väga sageli on neil siiski erinevad juured ja vaated. Tavaliselt kerkivad fašistlikud ja neofašistlikud organisatsioonid esile seal, kus rahvuslastel ei ole õnnestunud oma eesmärke saavutada. [4]
Neofašistlikud liikumised
Äärmusparempoolsete ideoloogiate populaarsus oli pärast Teist maailmasõda väga madal. Fašistlike tunnusjoontega valitsused säilisid pärast sõda vaid Hispaanias ja Portugalis, kuid ka seal ainult seni, kuni elasid nende rajajad Francisco Franco ja António de Oliveira Salazar. Fašistlik liikumine oli seega kaotanud oma tugipunktid, seda seostati otseselt sõjas lüüasaamise ja sõjakannatustega. Tähelepanu keskendumine majandusliku arengu küsimustele võttis fašismilt soodsa kasvupinnase; rahvusküsimus taandus teisejärguliseks ja rahvusluse ideoloogia oli põhjalikult diskrediteeritud.
Kuigi tinglikult neofašistlikeks nimetatavad poliitilised organisatsioonid tekkisid paljudes riikides, kaasa arvatud Itaalias ja Saksamaal, juba 1940. aastate lõpul, ei hakanud eelpool mainitud põhjustel nende populaarsus kasvama enne 1960. aastate teist poolt. Tollane neofašismi toetuspinna laienemine on seostatav külma sõjaga ning käsitletav ühe vastureaktsioonina vasakpoolsuse pealetungile kultuuris, hariduses ja poliitikas.
Neofašism välisriikides
Ei ole suudetud jõuda kokkuleppele, kas ühtegi pärast Teist maailmasõda eksisteerinud valitsust võiks nimetada neofašistlikuks või mitte. Tšehhi ühiskonnateadlane Jaroslav Krejčí on nimetanud neofašistlikeks näiteks kommunistlikke režiime Bulgaarias ja Rumeenias, lähtudes nende šovinistlikust rahvuspoliitikast. Samuti on ta pidanud neofašistlikke suundumusi üheks Jugoslaavia lagunemise ja seal aset leidnud relvakonfliktide põhjuseks.
Mujal on nimetatud neofašistlikeks ka kolonelide diktatuuri Kreekas aastatel 1967–1974 ja mitmeid Lõuna-Ameerika riikides võimul olnud sõjaväelisi valitsusi, näiteks Juan Peróni režiimi Argentinas aastatel 1946–1955 ja Luis García Meza Tejada režiimi Boliivias aastatel 1980–1981.
Allpool esitatud nimekirjas on ära toodud mõned poliitilised ühendused, mis on ennast ise fašistlikuks nimetanud või mida on ajakirjanduses neofašismiga seostatud.
- Ameerika Fašistlik Partei (American Fascist Party, Ameerika Ühendriigid)
- Ameerika Natsistlik Partei (American Nazi Party, Ameerika Ühendriigid)
- Austraalia Esimesena Partei (Australia First Party)
- Guatemala Vabariiklik Rinne (Frente Republicano Guatemalteco)
- Itaalia Sotsiaalne Liikumine (Movimento Sociale Italiano)
- Liikumine "Aleksandr Barkašov" (Движение "Александр Баркашов", Venemaa)
- Poola Rahvuslik Taassünd (Narodowe Odrodzenie Polski)
- Rahvuslik Jõud Ühtsus (Nacionālā Spēka Savienība, Läti)
- Rahvusliku Liikumise Partei (Milliyetçi Hareket Partisi, Türgi)
- Rahvusliku Uuendamise Partei (Partido Nacional Renovador, Portugal)
- Saksamaa Rahvusdemokraatlik Partei (Nationaldemokratische Partei Deutschlands)
- Serbia Radikaalne Partei (Српска радикална странка)
- Suurema Rumeenia Partei (Partidul România Mare)
- Süüria Sotsiaalne Rahvuslik Partei (al-Hizb as-Sūrī al-Qawmī al-Ijtimā'ī)
- Vene Rahvuslik Ühtsus (Русское Национальное Единство)
- Venemaa Liberaaldemokraatlik Partei (Либерально-Демократическая Партия России)
Neofašism Eestis
Eestis ei ole ükski organisatsioon enda kohta fašismi või neofašismi määratlust rakendanud. Ametlikult registreeritud poliitilisi ühendusi võib Eestis parimal juhul seostada hübriidse või populistliku neofašismiga, selgemad paremäärmuslikud tendentsid väljenduvad mõne ametlikult registreerimata ühenduse ideoloogilistes alustes. Ükski neist ei ole omanud ühiskonnas arvestatavat mõju.
- Eesti Rahvuslaste Keskliit (1994–1999) – ajakirjanduses kõige sagedamini neofašismiga seostatud erakond, kuigi partei programm seda üheselt väita ei võimaldanud. Esimees Tiit Madisson. Tegi koostööd Venemaa neofašistliku parteiga Vene Rahvuslik Ühtsus.[5] Erakonna tegevus lõpetati aastal 1999 seoses liikmete vähesusega.
- Eesti Iseseisvuspartei (aastast 1999) – Tuleviku Eesti Erakonna õigusjärglasena tegutsev erakond, kuhu astusid mitmed endised Rahvuslaste Keskliidu liikmed. Partei tegevus on aastate kestel kaldunud üha enam poliitilise spektri paremasse äärde, millest annab tunnistust paremäärmuslaste osalemine partei juhtimises (Kaido Nõmmik, Tauno Rahnu).[küsitav]
- Vabariiklik Partei (aastast 1999) – ametliku programmi kohaselt uusparempoolne, liberaalset turumajandust toetav euroskeptiline erakond. Esimees Kristjan-Olari Leping. Neofašistlikke tendentse on nähtud teravdatud tähelepanu pööramises riigi ja sõjaväe tugevusele.[3]
Registreerimata poliitilistest ühendustest on neofašistlikke tunnusjooni Eestimaalaste Radikaalsel Erakonnal ja Eesti Rahvuslaste Erakonnal.[viide?] Neist viimase liikmed osalesid 2007. aasta Riigikogu valimistel Eesti Iseseisvuspartei nimekirjas. Veelgi äärmuslikumatel seisukohtadel on olnud Eestimaa Vabadusliikumine ja Eesti Paremäärmuslik Organisatsioon. Neist teine on seotud natsiskinheedide liikumise ja neonatsismiga.[viide?]
Eestis on tegutsenud ka Venemaa neofašistliku organisatsiooni Vene Rahvuslik Ühtsus ja Natsionaalbolševistliku Partei rakukesed.[6][7][8]