Pärnu rannahotell
Pärnu rannahotell on hotellihoone Pärnus aadressil Ranna puiestee 5,[2] Pärnu rannapargi ja rannapromenaadi vahelisel alal[3].
| Pärnu rannahotell | |
|---|---|
 | |
| Üldandmed | |
| Asukoht | Pärnu |
| Stiil | funktsionalism |
| Ehituse algus | 1935 |
| Ehituse lõpp | 1937 |
| Avamine | 17. juunil 1937 |
| Maksumus | 350 000 krooni (1937. aasta vääringus)[1] |
| Renoveeritud | 1994, 2016 |
| Aadress | Ranna puiestee 5 |
| Koordinaadid | , 24° 30′ 9,7″ E |
| Tehniline ülevaade | |
| Korruseid | 3, osaliselt 4 |
| Ehitusmaterjal | Raudbetoon, tellis |
| Projekt ja ehitus | |
| Arhitekt | Olev Siinmaa ja Anton Soans |
 | |
Funktsionalistliku hoone projekteerisid Olev Siinmaa ja Anton Soans. Hoone ehitati 1935–1937[4]. Rannahotell avati 17. juunil 1937.[5]
1990. aastate alguseni oli see sanatoorium Estonia peahoone. 1992–1994 ehitati see ümber hotelliks[4].
Hotellihoone on tunnistatud riiklikuks kultuurimälestiseks[2] ja on üks eesti funktsionalismi peateoseid[6].
Ajalugu
Vajadus uue hotelli järele tekkis 1930. aastatel, kui Pärnut külastas üha suurem välisturistide vool. Kuna välisturistid olid peamiselt jõukamad inimesed, siis otsustati, et linnas peaks olema üks korralik esindushotell.[7] Elatustaseme hüppelise tõusuga jõudis suvituskultuur ka eestlasteni, varem oli see luksus kuulunud ainult baltisakslastele ja peterburilastest puhkajatele. Regulaarne laevaühendus Rootsiga tagas välisturistide saabumise, kuid neid tuli ka Soomest jm[4].
Hotelli ehitamise algatas tollane riigivanem Konstantin Päts, tänu kellele sai hoone tellija ja omanik Pärnu linn ehitamiseks soodsat riigilaenu[8]. Konstantin Päts on 1936. aastal öelnud: "Minu suvepuhkus ei ole täielik, kui ma ei ole Pärnus käinud ja siin ennast enne talve karastanud."[9]
Arhitektuurivõistlus
1934. aastal kuulutas Pärnu linnavalitsus välja arhitektuurivõistluse[6]. Võistluse kuulutus kirjeldas ruume, mis "olgu päikeseküllased ja elamismugavad ning omas asetusviisis ei tohi avaldada kasarmulist muljet." Ehitise arhitektuuriline stiil jäeti vabaks.[10]
1934. aasta detsembriks laekus konkursile 16 tööd. Nende seast võitjat välja ei kuulutatud. Selle asemel anti välja kolm teise koha, üks kolmanda koha auhind ja kaks ostu. Žüriisse kuulusid linnapea Oskar Kask ja arhitektid Olev Siinmaa, Ernst Ederberg, Eugen Habermann ning Herbert Johanson.[6]
Võistluse tulemused[6]
II koht:
- Erich Jacoby "Koit ja Ämarik"
- Nikolai Kusmin "Corso"
- Edgar Velbri "Vapp"
III koht:
- Edgar Kuusik "Albergo"
Mujal teostamiseks osteti:
- Konstantin Bölau "Kagu"
- Roman Koolmar "Juri"
Võidutööd olid enamikus funktsionalistlikud, lahendused asümmeetrilised, vabalt paigutatud mahtude, kergete sammastike ja rohkete terrassidega[10].
Võistlustöid arvustanud arhitektuurikriitik Hanno Kompus tõstis esile Jacoby ja Kuusiku projekte, mis sundivat eri tüüpi vaba aja veetmisele, esimene tegevat laisaks ja teine erksaks. Kusmini projekt nõudvat "rohkem efekti, mooditsemist ja teatrit, kui see suvitamisel on konti mööda." Velbri ja Koolmari tööd olevat ranna jaoks sobimatult sümmeetrilised. Bölau töö tunnistati kõige omapärasemaks, kuid see olevat arhitektuur, mida ei ehitata. Arhitektuuriajaloolane ja Eesti Kunstiakadeemia rektor Mart Kalm on nimetanud võistlust üheks eesti funktsionalismi kõrghetkeks, sest ülesanne soodustas moodsa arhitektuuri kasutamist.[6]
Nagu tollal kombeks, koostas tunnustatud tööde põhjal lõpliku projekti Pärnu linnaarhitekt Olev Siinmaa koostöös Anton Soansiga. Koostöö võidi Siinmaale peale suruda, kuna nii suur projekt oleks ühele linnaametnikule üle jõu käinud, aga ka seetõttu, et ta oli just hiljuti oma arhitekti kutseeksami läbi kukkunud. Siinmaa paigutas hotelli Pärnu supelala arengukavas meeste paradiisi kohale, pikendades randa ida suunas.[6]
1980. aastate alguses leidis arhitektuurivõistlusel II koha pälvinud, tolleks ajaks pensionil arhitekt Nikolai Kusmin, et lõplikus projektis on Siinmaa ja Soans tema võistlustööd nii ilmselt kasutanud, et teda tuleks hakata tagantjärele lugema kolmandaks autoriks. Kusmin kirjutas põhjalikud seletuskirjad Arhitektide Liidule ja Ehituse Teadusliku Uurimise Instituudi arhitektuuri osakonnale, ent need jäid tulemuseta. Põllumajandusprojekti peaarhitektina koostöös Manivald Noorega kolhoosidevahelist puhkekodu Narva-Jõesuusse kavandades (1954-61) sai Kusmin siiski oma Rannahotelli auhinnatud töö ideid ära kasutada.[6]
Valmimine ja avamine
Hotelli ehitust alustati 1935. aasta augustis, ehitajaks Tartu ettevõte Vennad Edenbergid[6].
Hotell avati pidulikult 17. juunil 1937. Kohal olid riigivanem Konstantin Päts, valitsuse esindaja sotsiaalminister Oskar Kask ja muud külalised, keda oli kokku umbes 100. Muusikat mängis kaitseliidu orkester ja aukülalised said astuda läbi kodutütarde spaleeri. Pärnu linnapea Hendrik Soo pidas kõnet ja Kask avas rannahotelli, mille järel võisid külalised hotelliga tutvuma minna.[11]
Hotellis oli 70 numbrituba, neist 40 ühe- ja 23 kahekohalist tuba, 6 kahetoalist sviiti, lisaks veel üks riigivanem Pätsile määratud sviit.[7][12][10] Kuna toona arvati, et mageda Läänemere rannas vanne vaja ei lähe, siis neid oli alul vaid 21[6]. Parimad olid merevaate ning lahtise terrassrõduga toad, mida oli 25. Neis oli keskküte (esialgu vaid I ja II korrusel) ja enamuses ka telefon. Hotellil oli oma postkontor ja sidesõlm, personal kõneles erinevaid võõrkeeli.[10]
Esimesed tegevusaastad
Rannahotellist kujunes kiiresti populaarne lõbustusasutus, kus toimusid tantsuõhtud ja esinesid kabareeartistid. 5. juulil 1939. aastal toimus hotellis rannahooaja avaball, kus esinesid Paul Pinna ja Martin Teras Estoniast ning Milli Borgström-Nõlvak Endlast. Samuti leidis aset daamide tualettide hindamine.[13][6]
Hotelli juhatajaks sai linna supelinspektor Paul Randpõld, restorani ökonoomiks valiti Hendrik Kull[8]. Rannahotelli majandas linnavalitsus[10].
1937. aastal peatus hotellis 1163 ning 1938. aastal 1471 inimest, seega tuli tube reserveerima hakata juba talvel. Restorani menu oli sedavõrd suur, et juba 1938. aasta kevadel laiendati seda juurdeehitusega.[6]
Okupatsioonide ajal
Hotell sai majas töötada napilt kolm aastat. Juba kolm päeva pärast juunipööret, 24. juunil 1940 saabus värske siseminister Maksim Unt rannahotelli koos ehituseks võetud laenudega riigistama.[14] 1940. aasta juulis avati Rannahotellis Eestimaa ametiühingute keskliidu puhkekodu. 1942. aastal avati hoones Saksa sõjaväe puhkekodu.[12] Teises maailmasõjas pääses hoone purustusteta ja üldilme säilis[15]. Saksa ja Nõukogude sõjaväelased paiknesid hoones 1946. aastani, kui hakati maja kohandama sanatooriumiks[12]. Hotelli ette paigutati lõvipaar, istutati restorani terrassi ette kuuskedele lisaks papleid ning Stalini ajal lisati sportlaste ja puhkajate kipskujusid, millest on tänapäevani säilinud vaid üks mängivate karupoegade grupp[6].
Sanatoorium nr 1, hiljem Estonia nime kandnud sanatoorium paiknes hoones 1990. aastate alguseni. Nõukogude perioodil toimus majas ka mitu remonti ja ümberehitust.[8]
Taasiseseisvunud Eestis
1992. aastal sõlmis Pärnu linn rendilepingu Toomas Sildmäele kuuluva Finest Hotel Groupiga, et hoone tagasi hotelliks muuta. Samal aastal alustati maja kapitaalremonti, mis valmis 1994. aastaks.[16] Arhitektuuribüroo Väärtnõu ja Ringo projekti (1991) järgi tehti majale nii mõnigi muudatus, mida muinsuskaitse praegu arvatavasti enam ei aktsepteeriks. Restorani laiendati mere poole, selle otsa püstitati paviljonilaadne juurdeehitis ning juurdeehitise sai ka puiesteepoolne ots.[10] 1994. aasta mais külastas hotelli ka president Lennart Meri ning Rannahotell avati pidulikult 20. juunil[16].
2005. aastal ostis Finest Hotel Group linnalt hotelli kinnistu 50-aastase hoonestusõiguse.[16]
Viimati renoveeriti hotelli ulatuslikumalt 2016. aastal. 8. juunil 2016 toimunud avamisel oli kohal ka president Toomas Hendrik Ilves.[17]
Koroonapandeemia mõjul muutus hotell hooajaliseks, jäädes suletuks 2021-22 ja 2022-23 talvehooaegadel[18][19].
Praegu on hotellis 55 tuba, mille seas on ka peretoad ja sviidid. Suurim, algselt Konstantin Pätsi auks nimetatud sviit kannab tänapäeval Lennart Meri nime.[20]
Kultuuriloos
Mart Kalmi sõnul kandis hoone ja selle projekt endas nii sotsiaalset kui esteetilist reformimeelsust[21]. Ta on seda nimetanud ka Eesti funktsionalismi peateoseks[6] ning Olev Siinmaa loomingut Pärnus laiemalt silmapaistvaimaks näiteks funktsionalistlikust supelarhitektuurist[22].
Omanik Toomas Sildmäe meenutab:
"See arhitektuur on ju ainulaadne ja kui hotell 1937. aastal avati, siis ei olnud ei Soomes, Rootsis ega Taanis samasugust hotelli ja seetõttu on ka väga palju kolmanda põlve rootslasi, taanlasi, kes tulevad ja kui jutu peale nendega saad, siis räägivad, et meie vanaisa on rääkinud, kuidas ta siin Viini šnitslit sõi või seda ja seda veini jõi, et see on nagu läinud kultuuriajalukku.”[23]
Pärnu Rannahotelli Chateaubriand’i steiki on Maarja Kangro meenutanud näitena maitsepeenuse eksponeerimisest 1990. aastatel[24].
Hotellis on filmitud Dennis Potteri näidendil põhinev ERRi telelavastus “Sa oled koor minu kohvis”[25].
Arhitektuur
Konstruktsioon ja välisilme
Rannahotellil on 3, osaliselt 4 korrust. Hoone konstruktsioon on raudbetoonist ja tellistest[4], ehituses kasutati I maailmasõja ajal õhitud Waldhofi vabriku ehituskive. Tiibade vahelaed olid puidust. Õhukesed ühepoolsed rõdudega tiivad laenati toona populaarsete tuberkuloosisanatooriumide arhitektuurist.[6] Rõdupinda on 500m², klaaspinda kokku 1000m². Merele avanevast rõhtliigendusega lõunafassaadist ulatub välja poolümara otsaga puhkeruumide tiib. Maapoolset, põhjafassaadi ilmestab klaasist vaaterõdu. Kogu hoone on valge.[4] Hotell oli kavandatud täiskoormusel töötama ainult suvel, seega paigaldati keskküte alguses vaid alumise korruse keskosasse hoidmaks ära niiskust[6].
Hotelli toad avanevad enamuses[6] mere poole, mistõttu on Ranna puiestee poolt vaadeldavad vaid koridoride kitsad lintaknad. Et ümber kogu maja jalutada saaks, varjati hotelli majandusõu, vasakus tiivas asuvad kuus garaaži ja külaliste autode parkla müüriga.[4] 1938. aastal rajati õue poole juurdeehitis.[21]
Hoone välisilme viitab laevaesteetikale: lõunapoolsest fassaadist eenduv tiib on justkui merele suunduv aurik, mille kohalolev rõdu kujutab kaptenisilda. Originaallahenduses rõdusid eraldanud kangad lehvisid laevapurjedena.[6]
Sisekujundus
Rannahotelli sisekujunduse kavandas Siinmaa[6].Disain oli 30-ndatele aastatele omaselt traditsioone moderniseeriv, mitte neile vastanduv[21]. Vastuvõtusalong on avar ja õhuline, rõhutasid ka lühter ja kaarjas trümoo. Siinmaa projektidele on omane siseaken kui läbipaistvuse looja. Pärnu rannahotellis paikneb see fuajee ja salongi vahel ning tualette restoranist.[6] Iga korrus oli värvitud eri pastelset[10] tooni, värvimistööd teostas maalermeister W. Sume[8]. Teisele korrusele maalis Peet Aren rannateemalise pannoo, mille ümardatud nurkadega raamil oli nii neobaroklike kui ka juugendlikke mõjutusi. Pannoo on hävinud. Fuajees leiab posti kapiteelidel skulptor Paul Horma voolitud Amorite friisi, vastuvõtuletis aga reljeefdekooriga seinakella.[6]
Siinmaa kujundas ka osa hotelli originaalmööblist. Söögisaali kavandas ta punutud põhjaga toolid, mis olid inspireeritud talupojamööblist. Töö teostas Pärnu Puidutööstuse artell. Rahvuslikke motiive kandsid ka teise korruse diivanikapikesed ning numbritubasid kaunistanud värvilised vaibad, mille valmistas Marie Rosimannus Raplast. Sisustuses kasutati ka Lutheri vabriku ja Massoprodukti toodangut ning Elmar Salise töökoja korvmööblit.[8] Sügavad, nööbitud istmepadjaga asuurse seljatoega toolid esimese korruse salongis süvendasid jõudeolekutunnet, teise korruse halli rihmpõhja- ja seljatoega toolid lõid suvise meeleolu.[6]
Sisekujundus peale rekonstrueerimist
1994. aasta rekonstrueerimisel vastutas hotellitubade kujunduse eest Arto Kukkasniemi, üldkasutatavad ruumid kujundas Marje Piiroja. Disainis säilitati originaalkujunduse üldine meelsus ja hulk detaile, nagu trepikäsipuud, laedekoratsioonid ja fuajee põrandad. Kaks numbrituba jäeti algsele kujule, ülejäänud ehitati ümber.[10]
2016. aasta remondi sisearhitekt oli Pille Lausmäe, kes kirjeldas uut lahendust nii:
"Numbritube on vähem, on lisandunud sviitide ja peretubade arv, kus ruume saab omavahel ühendada. Värvilahendus on minimalistlik, fuajee on saanud taas maleruudus põranda. Valgustuse lahendamisel oli eesmärk jääda diskreetseks, lisada kaudset valgustust üksikutele arhitektuursetele elementidele ning tuua sisse modernseid disainvalgusteid. Sisustuse osas sobitasime kokku ajastutruu ja modernse mööbli."[8]
Asutused hoones
Pärnu Rannahotell
Pärnu Rannahotelli peab Finest Rannahotell OÜ, mille omanik on Toomas Sildmäe.[26] Rannahotellil pole tärne, sest juhataja Epp Lääne sõnul võiks hotell küll neli või viis tärni välja teenida, aga eelistatakse pakkuda võimalikult head teenust külastajate ootusi liiga kõrgeks ajamata.[27]
Juhid
- Siim Sildmäe (2013–2018
- Oliver Paasik (2018–…)
Sildmäe ametiajal renoveeriti hoone täielikult.[28] Ametisse asudes avaldas Paasik soovi hotelli laiendada, mis hõlmaks krundile lisamajutushoone ehitamist.[29]
Restoran
Rannahotelli esimesel korrusel tegutseb skandinaavialikku kööki pakkuv restoran.[30] Aastatel 2016–2019 restorani peakokana töötanud Herkki Ruubeli juhtimisel jõuti "White Guide Nordic 2019" edetabelis Eesti restoranide seas 9. kohale. 2020. aastal jõuti samas edetabelis 13. kohale.[31]
Anika Beauty SPA
Rannahotellis tegutseb Anika Beauty SPA, mis ei kuulu Rannahotellile, vaid kasutab nende ruume[19]. Spaa pakub laia valikut näohoolitsusi, massaaže, kehahoolitsusi ning maniküüre ja pediküüre[32].
Pildid
Aerofoto
Vaade Pärnu rannahotelli lõunafassaadi poolümara otsaga puhkeruumide tiivale
Valgusti klaasärklis
Hotelli fuajee trepp
Detail trepil
Hotelli koridor Paul Kostabi maalidega
Vaade idast
Peasissepääs põhjaküljel
Eesti, Pärnu linna ja hotelli lipud ning klaasärkel
Hotelli tualett
Hotelli restoran
.jpg)
