Põhja-Makedoonia Osmanite Riigis
Vardari Makedoonia, ala, kus tänapäeval on Põhja-Makedoonia, kuulus Osmanite Riigi koosseisu üle 500 aasta, 14. sajandi keskpaigast 1912. aastani.[1][2] Poole tuhande aasta jooksul ei loodud Osmanite Riiki ühtegi Makedoonia-nimelist haldusüksust.[3] Vardari Makedoonia oli Rumeelia ejaleti osa. Rumeelia (türgi keeles Rumeli) tähendab türgi keeles roomlaste maad ning on viiteks sellele, et need alad vallutati Bütsantsilt.[1]
Ajalugu
Vallutused
Pikemalt artiklis Osmanite Riigi tõus
1371. aastal toimus Maritsa lahing, milles osmanitürklased võitlesid Serbia valitseja Vukašini ja tema venna Uglješa Mrnjavčevići 70 000-mehelise sõjaväega. Arvulisest vähemusest hoolimata õnnestus türklastel mõlemad väejuhid surmata ning lahing võita.
Pärast Maritsa lahingut lagunes Serbia väikesteks vürstiriikideks. Vukašini poeg Marko asus juhtima Prilepi Kuningriiki. Nagu enamik Makedoonia piirkonna väikevalitsejatest nõustus ka Marko enda trooni kindlustamiseks asuma sultan Murad I vasalliks.[4][5]
Makedoonia saatusele järgmiseks 500 aastaks pani pitseri 1389. aasta Kosovo lahing. Kuigi nii türklased kui kohalikud väikeriigid kandsid lahingus arvukaid kaotusi, oli Osmanite Riik piisavalt suur, et kiiresti uusi väeosi mobiliseerida ning sai piirkonnas mõjuvõimu.
Prilepi kuningas Marko hukkus koos Konstantin Dejanovićiga Rovine lahingus aastal 1395 ning tema kuningriik liideti Osmanite Riigi Ohridi sandžakiga.[6][7]
15. sajandi alguseks oli kogu Vardari Makedoonia osmanite kontrolli all, Skopje vallutati 19. jaanuaril 1392.[8][9] Kui välja arvata Skanderbegi Lezhë liiga, mis muutis Lääne-Makedoonia enam kui 20 aastaks (1444–1467) sõjapiirkonnaks, õnnestus osmanitel Rumeelia enda riigiga kindlalt ühendada.[10]
Rumeelia elajett
- Pikemalt artiklis Rumeelia elajett
Rumeelia elajetti kuulusid Osmanite Riigi Euroopa-osad. Rumeelia algne pealinn oli ilmselt Adrianoopol, mis oli ühtlasi Konstantinoopoli vallutamiseni 1453. aastal kogu Osmanite Riigi pealinn. 18. sajandil viidi Rumeelia valitseja residents Monastiri ning aastal 1836 sai sellest elajeti ametlik pealinn. Umbes samal ajal toimusid tanzimati reformid, millega tekitati Rumeelia alade arvelt uued elajetid Üsküb, Ioánnina ja Salonica. Nüüdseks vaid Monastiri ümbruses asunud Rumeelia elajett likvideeriti lõplikult 1867. aastal, kui see sai uue vilajettide süsteemi raames Salonica vilajeti osaks.[11][12][13]
Vilajetid
- Pikemalt artiklis Osmanite Riigi haldusjaotus
1860. aastate haldusreformiga tekitati elajettide asemele vilajetid, mis koosnesid sandžakkidest.
Kosovo vilajett
- Pikemalt artiklis Kosovo vilajett
Makedoonia põhjaossa rajati Kosovo vilajett. Kosovo vilajeti sandžakid, mis asusid tänapäeva Põhja-Makedoonia Vabariigi aladel, olid:
Monastiri vilajett
- Pikemalt artiklis Monastiri vilajett
Makedoonia edelaossa rajati Monastiri vilajett. Monastiri vilajeti sandžakid, mis asusid tänapäeva Põhja-Makedoonia Vabariigi aladel, olid:
Salonica vilajett
- Pikemalt artiklis Salonica vilajett
Makedoonia kaguossa rajati Salonica vilajett. Salonica vilajeti ainus sandžakk, mis asus tänapäeva Põhja-Makedoonia Vabariigi aladel, oliSelaniki sandžakk (Kavadarci, Strumica, Veles, Dojran ja Gevgelija).
1881.–1882. aasta Osmanite Riigi rahvaloenduse järgi jaotusid Salonika vilajeti inimesed järgmiselt:
- Dorjanis (Doryanis) 19 423 moslemit, 5605 bulgaarlast, 1591 kreeklast ja 551 muulast;
- Strumicas (Usturumcas) 15 760 moslemit, 13 726 kreeklast, 2974 bulgaarlast ja 564 muulast;
- Velesis (Köprülüs) 32 843 bulgaarlast, 18 093 moslemit ja 420 kreeklast;
- Kavadarcis (Tikveşis) 21 319 bulgaarlast, 19 909 moslemit, 260 kreeklast ja 32 muulast;
- Gevgelijas (Gevgilis) 17 063 moslemit, 14 558 kreeklast, 5784 bulgaarlast ja 1402 muulast.[14]
Balkani sõjad
- Pikemalt artiklis Balkani sõjad
Balkani sõjad olid kaks relvakonflikti aastatel 1912 ja 1913. Esimene Balkani sõda algas 8. oktoobril 1912, kui Balkani Liiga rahvad ründasid Osmanite Riiki. Sõda kestis seitse kuud ning lõppes Balkani Liiga võiduga. Sellega lõppes 500 aastat Osmanite Riigi ülemvõimu Balkani poolsaarel.[15]
Vardari Makedoonia linnad Osmanite ajal
Osmanite ajal muutus Balkani linnade rahvuslik koosseis ja linnapilt. Kuna kristlike ehitiste ehitamine islamihoonetest kõrgemaks oli keelatud, olid Üsküpi (Skopje) ja Manastiri (Bitola) reljeefides palju minarette. Aastal 1661 külastas Manastiri osmani rännumees Evliya Çelebi. Ta märkis üles, et linna seitsmest mošeest kuus olid ehitatud 16. sajandil. Tänapäeva Põhja-Makedoonia aladele ehitatud mošeedest enamik olid nelinurksed ja kolme sambaga portikusega. Minarett ehitati mošee paremale küljele.[16][17]
Vaata ka
- Põhja-Makedoonia ajalugu
- Balkani poolsaare ajalugu
- Vana basaar
- Osmanite Bulgaaria