Perliit
Perliit on ferriidi ja tsementiidi eutektoidsegu süsinikusisaldusega 0,8%, mis esineb rauasüsinikusulamites, milles süsinikusisaldus on suurem kui 0,02%.
Perliit tekib austeniidi (süsinikusisaldusega 0,8%) lagunemisel temperatuuril 727 °C: A → P (F+T).[1] Perliidi avastas Henry Clifton Sorby, kelle järgi nimetati see sorbiidiks. Populaarsemaks osutus alternatiivne nimetus perliit (pärlisarnane), kuna mikrostrukuuriliselt on sarnasusi pärlmutriga.
Eutektoidmuutus
Raudsüsiniku segu kuni 6,67% süsinikku eutektikum esineb temperatuuril 727 °C. Antud juhul on eutektikum mehaaniline segu, mis koosneb samal ajal eraldunud terade tardfaasidest.
Temperatuuril 727 °C on A (austeniit), F(ferriit) ja T(tsementiit) samaaegselt. Temperatuuri langedes austeniit, mille koostis vastab punktile S (0,8% C), laguneb eutektoidmuutuse A → F + T tulemusena ferriidi ja tsementiidi seguks – eutektoidiks. Seda nimetatakse perliidiks (ing k pearlite) (P) ehk A → (F + T)=P. Seega eutektoidteraste struktuuriks on puhas perliit. Austeniidist eutektoidmuutuse tulemusena tekkinud perliit on kihilise struktuuriga – vaheldumisi paiknevad ferriidi ja tsementiidi lamellid. Selles perliidis oleva ferriidi kogus ületab tsementiidi koguse, mistõttu on tegemist kogu struktuuri ulatuses oleva ferriitse maatriksiga. Nii perliit kui ka tema põhimassi koostises olev ferriit on väga hästi survetöödeldavad ja üsnagi sitked, perliit on küll ferriidist märgatavalt kõvem. Allajahutamisel temperatuurideni 400...500 °C ja enam moodustub eutektoidmuutuse tulemusena austeniidist hajusam ferriidi ja tsementiidi segu, mis on tuntud beiniidina.[2]
Perliidi vastupidavus
1994. aastal sooritasid Urashima T ja Nishida S väsimuspragude tekkimise uurimiseks raudtee siledate pinnaproovide keerutus- ja painutusväsimusteste. Eesmärk oli avastada, kuidas lamellperliidi mikrostruktuuri suund mõjutab raudteerööpa terases väsimusest tingitud pragunemise algamist. Staatilised tõmbekatsed viidi läbi toatemperatuuril, surveseadeldise kiirus oli 0,5 mm/s. Kogutüve mõõdeti ekstensomeetriga, väsimustesti jaoks kasutati pöörlevat painutusmasinat. Katse sagedused olid 30 Hz. Avastati, et perliitteras oli kõvemaks muutunud, aga teatud punktis tekkis lõpuks mõra. Väsimuspiir perliitterasele arvutatakse põhimõttega, et nõrgim koht esineb praona, kui rakendada staatilist jõudu. Sileda pinnaproovi prognoositud väsimuspiirid katsematerjalitel olid vastavalt 432 MPa, 362 MPa ja 437 MPa. Tegelik väsimuspiir oli vastavalt 510 MPa, 400 MPa ja 480 MPa ehk 9–15% suurem kui eeldatud. Materjalivalikul peetakse vajalikuks arvesse võtta, et perliitterasel esineb defekte, sest purunemine algab varakult koormust rakendades.[3][4]