Post-rock
Post-rock on alternatiivroki ja progressiivse roki allsuund[1], milles kasutatakse küll rokkmuusikas tavalisi pille, kuid selle rütmika ja muusika tekstuur ei ole traditsioonilisele rokile iseloomulikud. Tavaliselt on selle suuna muusika instrumentaalne.[2][3][4]
Kuigi post-rock'i juured on 1980. ja 1990. aastate indie rock'is, on nendel muusikaliselt vähe ühist.[3][4]
1990ndatel nimetati tähtsamateks post-rock'i artistideks teiste seas Don Caballero ja Tortoise, kuid kuna nende stiilid olid üksteisest väga erinevad, pälvis see stiilimääratlus nii kuulajate kui teiste artistide seas teravat vastukaja.[5]
Termin
Levinud seisukoha järgi kasutas terminit "post-rock" esimesena muusikakriitik Simon Reynolds ansambli Bark Psychosis albumi "Hex" arvustuses, mis ilmus 1994. aasta märtsis ajakirjas Mojo. Ta kasutas seda terminit kirjeldades muusikat, mis "kasutab rokile iseloomulikke pille mitte-rokilikel eesmärkidel: kasutab kitarre kõlavärvi ja tekstuuri edasiandmiseks, selle asemel, et mängida riffe ja jõulisi akorde".[6]
Juulis 2005 kirjutas Reynolds oma blogis, et ta oli seda terminit kasutanud juba varem, muusikaajalehes Melody Maker.[7] Samuti kirjutas ta, et termin pole tema enda loodud: "ma uskusin, et olin selle termini loonud, kuid avastasin aastaid hiljem, et see oli kasutusel olnud juba üle aastakümne". Terminit oli 1975. aastal kasutanud ajakirjanik James Wolcott oma artiklis Todd Rundgrenist, kuigi teistsuguses tähenduses. [8]