Prantsusmaa meedia

Võrreldes ülejäänud Euroopaga, loevad prantslased vähe ajalehti ^[1]. Üleriigilised päevalehed kaotasid oma populaarsuse 20. sajandi keskpaiku, kui suur osa neist keelati ära natsi-okupatsiooni tõttu. Tähtsal kohal on ka elektroonilise meedia areng: tänapäeva prantslane eelistab igapäevaseid üleriigilisi uudiseid hankida interneti, televisiooni ja raadio vahendusel. Ajalehtedest otsitakse pigem kohalikke uudiseid, sügavamat analüüsi ja arutelusid. Päevalehtedest populaarsemad on nädalalehed. Piirkondlikud päevalehed on oluliselt loetumad kui üleriigilised ^[2]. Päevalehti loeb üle kolmandiku Prantsusmaa elanikkonnast ^[3]. 61% lehelugejatest on mehed; 2/3 alla 50-aastased. Keskmiselt kulutatakse ajalehtede lugemisele 33 minutit päevas.

Nagu kõikjal Euroopas, nii on ka Prantsusmaal 2008. aastal alanud majanduskriis trükimeediale jälje jätnud: ajalehtede tiraaž on vähenenud, käive ja reklaamitulu vähenenud ja konkurents tihenenud. Kõige raskem on olukord üleriigiliste päevalehtede, sealhulgas ka vanade ja suurte väljaannete nagu Le Monde ja Le Figaro jaoks. Ometi on viimasel kahel juhtivate kvaliteetlehtedena endiselt suur mõju avaliku arvamuse kujundamisel.

Prantsusmaa oli esimene riik, mis võttis 1980. aastatel kasutusele ajalehe veebiversiooni ^[4]. Selleks kasutati interneti asemel Minitel-süsteemi. Tänapäevaks on kõigil suurtel ajalehtedel veebiversioon, mis üldjuhul sisaldab nii tasuta kui ka tasulisi artikleid.

Suurima tiraažiga üleriigilised tasulised päevalehed (2009) ^[5]

Suurima tiraažiga piirkondlikud tasulised päevalehed (2008) ^{[3] [5]}

Suurima tiraažiga tasuta päevalehed (2008) ^[3]

Prantsusmaa ajakirjade puhul on raske eristada perioodilisi väljaandeid ajalehetaolistest ja mõned ajakirjad pole oma formaati üldse üheselt mõtestanud .

Prantsuse ajakirjandust kontrollivad suures osas 5 gruppi, millest suurim on Franpar-Hachette, mis on üks suuremaid kirjastusi maailmas.

Paris Match on üks juhtivatest uudisteajakirjadest, mille tiraaž on keskmiselt 700 000 eksemplari. Ajakirjas kajastatakse uudiseid peamiselt kuulsuste, kultuuriürituste ja poliitika kohta. Artiklid on rikastatud rohkete piltidega. Ajakirja veebiväljaandes on lisaks artiklitele üleval ka näiteks videod ja blogi.

ELLE on naisteajakiri, mis ilmub ka teistes riikides, näiteks Suurbritannias ja Saksamaal. Ajakirja põhiteemad on tervis, meelelahutus, ilu ja mood. Tiraaž on ligikaudu miljon eksemplari.

Le Point on korra nädalas ilmuv uudisteajakiri, mille tiraaž on umbes 360 000 eksemplari. Ajakiri kajastab nii Prantsusmaa kui ka rahvusvahelisi teemasid ning teadus- ja majandusuudiseid. Le Point on kättesaadav kolmes trükis: äriteemad, haridusteemad ja rahvusvaheline trükk.

Le Nouvel Observateur (lühendatult Le Nouvel Obs) on korra nädalas ilmuv uudisteajakiri, mis kajastab rahvusvahelisi poliitikasündmusi, majandusuudiseid, ühiskonna-, kultuuri-, meelelahutus- ja sporditeemasid ning raamatututvustusi. Tiraaž on umbes 540 000 eksemplari.

Prantsuse telemaastik hakkas kiiresti kasvama 1982, kui kaotati ringhäälingumonopol. Kümne aastaga kasvas telekanalite arv kolmelt rohkem kui kolmekümneni. Tänapäeval on Prantsusmaal seitse üleriigilist kanalit, millest neli on avalik-õiguslikud, ja rohkem kui 200 teemakanalit. Kuigi pakkumine on suur, eelistab 89% vaatajaskonnast üleriigilisi kanaleid, neist 42,3% avalik-õiguslikke ja 46,8% erakanaleid. ^[5]

France 2 ja France 3 on üldisele vaatajaskonnale suunatud avalik-õiguslikud telekanalid, mis täidavad nii informatiivset, harivat kui ka meelelahutuslikku funktsiooni. Arte ja La Cinquième on eetris ühel ja samal sagedusel, kuid erinevatel kellaaegadel. Arte pakub kõrge kvaliteediga kultuuriprogrammi ja La Cinquième haridusprogrammi.

Esimene prantsuse erakanal oli TF1, mis on praegugi erakanalitest populaarseim. Kanali M6 programm pakub palju draamat ja muusikat ning on suunatud nooremale vaatajaskonnale. Canal Plusi programm keskendub filmidele ja spordile.

Prantsusmaa avalik-õiguslikku televisiooni haldab France Télévisions, mis loodi aastal 2000. Riigitelevisiooni rahastatakse litsentsitasudest, riigitoetusest ning vähemal määral ka reklaami müügist.

Prantsusmaal tutvuti raadioga esimest korda 1899. aastal, kui Guglielmo Marconi rajas raadioühenduse Inglismaa ja Prantsusmaa vahel. 1923. aasta jaanuaris alustas Pariisis tööd Raadio PTT, mis lõpetas oma töö 1940. aasta juunis. Esimesed uudised raadio vahendusel edastati 3. novembril 1925.

Avalik-õiguslikule assotsiatsioonile Radio France kuulub umbes 40 raadiojaama, nendest 31 grupile France Bleu. Kõige populaarsemaks raadiojaamaks loetakse NRJ, RTL, France Inter, France Info ja Europe 1. Raadiojaamad saab jagada iseseisvateks raadiojaamadeks (võrgurühma järgi) ja iseseisvateks kohalikeks jaamadeks (piirkonna järgi). Iseseisvate raadiojaamade alla kuuluvad näiteks sellised võrgustikud nagu NextRadio TV, Nova Press, NRJ Group, Legardére Active, Orbus, RTL Group, Sud Communication ja RCF. Iga võrgustik omab vähemalt ühte raadiojaama. Lisaks nendele on olemas viis iseseisvat jaama, mis tegelevad liiklusinfo edastamisega Prantsusmaa suurematelt autoteedelt: Autoroute FM, Autoroute Info, Radio des autoroutes SANEF, Radio Trafic FM ja Rhôn'Alpes 1.

Raadiojaamad piirkonna järgi

• Pariisi piirkond: Ado FM, Beur FM, Music Box jm
• Lääne piirkond: Radio Alpa, Radio G!, Sing Sing jm
• Põhja piirkond: Contact FM, FCM Radio, Radio Fugi
• Ida piirkond: Top Music, Accent 4 ja Fréquence Plus FM
• Kesk Prantsusmaa: Forum, RMB, Bocage jm
• Kagu piirkond: RTS FM, Divergence FM, Radio Galere jm
• Edela piirkond: 100% RADIO, Canal Sud, FMR jm
• prantsuskeelsed välismaised: Free Dom ja Média tropical

Internetiraadiojaamu on Prantsusmaal enam kui 125 ja osa neist eksisteerib ainult internetis (France Vivance, Radio Blagon ja Frequence 3). Radio Blgaon on veebiraadio, mis edastab prantsuse keeles alternatiivseid muusikavorme.

Avalik-õiguslikud raadiojaamad

• FIP – väga erinevate muusikastiilide edastaja: džäss, hiphop, klassikaline muusika, rokk, bluus, muusikat maailma eri paigust
• France Bleu (31 raadiojaama) – piirkondlikud raadiod
• France Culture – kultuuriprogrammid, mis kõnelevad muusikast, kunstist, ajaloost, teadusest, filosoofiast
• France Info – uudised 24 tundi ööpäevas
• France Inter – huumor ja jutustused on segatud muusikaga, hommikul, keskpäeval ja õhtul edastatakse ka uudiseid
• France Musiques – klassikaline ja džässmuusika
• Le Mouv' – popmuusika

Prantsusmaa on üks suurema interneti leviku kasvuga riike Euroopas ^[6]. Interneti kasutajaid on 2008. aasta andmetel 42,3 miljonit ehk 67,9% elanikkonnast ja see on alates 1991. aastast pidevalt kasvanud. Kõige hüppelisem on tõus olnud 2000. aastal (14,4%-lt 28,4%-le) ja 2006. aastal (46,9%-lt 63,3%-le) ^[6].

Samuti on ADSL interneti püsiühenduste arv on Prantsusmaal üks suurimaid Euroopas. Interneti püsiühendusi on Prantsusmaal 2008. aasta seisuga 17,7 miljonit ning püsiühenduse hind lõpptarbijale oli 2008. aastal keskmiselt 38 USA dollarit ^[6].

Piraatluse määr on Prantsusmaal 42% ^[7], mis on Euroopa keskmisest kõrgem ^[7]. 2009. aasta mais võttis Prantsusmaa rahvusassamblee vastu eelnõu piraatluse tõkestamiseks, mis teeb võimalikuks kasutaja interneti ühenduse blokeerimise pärast kolmandat korda internetist illegaalsete failide allalaadimist ^[8], kuid selle tulemusel on viimase aastaga piraatluse määr hoopis 3% tõusnud ^[9].

Kõige külastatumad veebilehed Prantsusmaal (jaanuar 2010) ^[10]

• Prantsusmaa
• Meediasüsteem

• World Press Trends, 2009
• OJD: www.ojd.com/chiffres
• European Journalism Centre: http://www.ejc.net/media_landscape/article/france/
• Press Reference: http://www.pressreference.com/Fa-Gu/France.html