Santa Prassede basiilika
Santa Prassede basiilika (itaalia keeles Basilica di Santa Prassede all’Esquilino) on kirik Itaalias Lazios Rooma linnas Via Santa Prassede 9/A. Kirikut kasutab katoliku kiriku Rooma piiskopkond, see on ametlikult Basilica minoris. Sealseks vaimulikuks on Paul Joseph Jean Poupard.[1]
| Santa Prassede basiilika | |
|---|---|
 Santa Prassede basiilika | |
| Riik | Itaalia |
| Asukoht | Rooma |
| Ehituse algus | 780 |
| Ehituse lõpp | 822 |
| Koordinaadid | , 12° 29′ 55″ E |
_-_Interior.jpg)
Kirikuhoone
Praegune kirikuhoone valmis aastal 822. Kasutatakse põhiliselt hoone külgmist ust, selle peasissepääs on varjatud ja seda kasutatakse harva. Kuigi hoonetest ümbritsetud, on kirik hea näide varakristlikust arhitektuurist. Peasissepääsu kohal asuvad marmorist tümpanon ja nikerdustega karniis. Kiriku teise sissepääsu juurde viib pikk trepp, selle sissepääsu kohal asub barokne lodža, mis lisati XVI sajandil.
Hoone pikkus on 45 meetrit, laius aga 30 meetrit. Keskmise löövi laius on 17 meetrit.
Kiriku interjöör on barokne. Kirikul on kolm löövi, mida eraldavad sambad. Tähtsaimaks kunstimälestiseks on IX sajandil valminud mosaiigid kiriku apsiidis, võidukaarel ja mujal.
Kiriku all asub aastail 1728–1734 valminud krüpt. Krüptis asuvad kaks sarkofaagi Praxedise ja Pudentiana säilmetega.
Santa Prassede basiilika juurde kuuluvad arvukad kabelid, millest tähtsaim on San Zenone kabel. See valmis IX sajandil ja sealsed mosaiigid on bütsantsipärased. Ühel neist on kujutatud Praxedist ja Pudentianat.[2]
Ajalugu
Varasem ajalugu
Santa Prassede basiilika kohal asus varem pühakoda, mis kandis nime titulus Praxedis. Sinna olevat maetud varakristlikud märtrid Praxedis ja Pudentiana. Neist esimese järgi on kirik ka nime saanud.
Praegune hoone
Kiriku ehitamist alustas aastal 780 paavst Hadrianus I. Kirik valmis aastal 822, mil võimulolev paast Paschalis I lasi hoonet laiendada ja selle kaunistused valmistada. IX sajandi lõpuks hoonestati kiriku peasissekäigu ümbrus, nii et see ei olnud enam tänavalt nähtav ja sellises olukorras on see ka praegu.
XIII sajandil lisati kiriku tugevdamiseks sellele kolm suurt kaart ja kuus sammast. Samal perioodil lisati kirikule ka kellatorn. Hiljem lasi Antonio Pallavicini Gentili kujundada kiriku altarit ümbritseva ala, Carlo Borromeo lasi rajada käärkambri, kujundas ümber keskmise löövi ja lasi rajada uue trepi. Keskmine lööv sai praeguse välimuse aga Leo XI ajal. Hiliseimad muudatused on seotud varasemate struktuuride taastamisega, nii rekonstrueeriti aastal 1918 kiriku põrand ja aastal 1937 eemaldati varasemaid struktuure varjav krohv.