Tasaareng
Tasaareng (inglise degrowth, de-growth, sustainable de-growth, prantsuse keeles décroissance) on teooria, mis kujutab endast kõige kaugemale minevat alternatiivi majanduskasvu paradigmale. Tasaarengu all mõeldakse riikide majanduste ümberstruktureerimist nii, et need ei oleks kasvust sõltuvad. See tähendab ka ressursikasutuse ja tarbimise vähendamist kui ainuvõimalikku teed sotsiaalse õigluse, ökoloogilise jätkusuutlikkuse ja heaolu parandamiseks.
Tasaareng rõhutab vajadust piirata ülemaailmset tarbimist ja tootmist ning propageerib sotsiaalselt õiglast ja ökoloogiliselt jätkusuutlikku ühiskonnakorraldust, milles arengut hinnatakse mitte SKP kasvu, vaid inimliku heaolu näitajatega. Säärane imperatiiv väärtustab isiksuslikku arengut, ühistulist ettevõtlust, kooperativismi, detsentraliseeritud valitsuskorraldust, subsidiaarsust ja kogukondlikkust.[1][2]
Tasaareng on nii poliitiline, majanduslik ja sotsiaalne liikumine kui ka teooriate kogum, mis kritiseerib majanduskasvu paradigmat.[3] See põhineb ideedel erinevatest teadusharudest nagu ökonoomika, poliitiline ökoloogia ja keskkonnaõiglus, mis toovad tähelepanu sotsiaalsele ja keskkonnaalasele kahjule, mida põhjustab lõputu kasvu tagaajamine ja läänelik arengumudel.[4]
Tasaareng kritiseerib kapitalistlikku süsteemi, mis jahib majanduskasvu ükskõik mis hinnaga, hävitades selle käigus keskkonda ja ekspluateerides inimesi.[5] Liikumise uurijad ja aktivistid pooldavad ühiskonnakorraldust, mis seab esikohale sotsiaalse ja ökoloogilise heaolu, mitte korporatsioonide kasumid ning üleliigse tootmise ja tarbimise.[5] Tasaareng tähendab ühiskondade muutmist nii, et keskkonnaõiglus ja hea elu on tagatud kõikidele, püsides planetaarsete piiride sees.[5] Liikumise kolme peamist eesmärki on defineeritud järgmiselt: vähendada inimkonna mõju keskkonnale, jaotada jõukus ja sissetulekud ümber riikide sees ja vahel ning edendada üleminekut materialistlikult ühiskonnalt osalusühiskonnani.[6]
Tasaareng on soovitatav alternatiiv jätkusuutlikule arengule, sest majanduskasvu jätkumine toob kaasa Maa looduse pöördumatu hävitamise.[7] Kahanemise imperatiiv sündis tagajärgedest, mille on tekitanud tarbimisühiskond, kapitalistlik majandusmudel ja arusaam, et inimene on looduse valitseja, kes võib sellest võtta, mida tahab ja nii palju, kui tal parajasti vaja on.[8] Teadlased, kes on uurinud nimetatud tegurite mõju inimkonna ja majanduse arengutele on jõudnud järeldusele, et inimkond on kaotanud jätkusuutliku arengu võimaluse ja algamas on taandareng. Nad on leidnud, et juba alanud protsesside aeglustamiseks tuleks:[9]
- vähendada inimtegevuse keskkonnamõju;
- alustada intensiivset tulu ja rikkuse ümberjagamist nii riikide sees kui ka nende vahel;
- edendada üleminekut materialistlikelt väärtustelt vaimsetele väärtustele.
Selgitused ja põhjendused
Planetaarsed piirid
2009. aastal avaldas 29 teadlasest koosnev rühm ajakirjas Nature artikli, mis tuvastab planeedil Maa üheksa planetaarset piiri, mille sisse inimkond ökosüsteemide funktsionaalse säilimise ja inimkonna tuleviku nimel peaks ära mahtuma.[10] 2023. aasta andmetel oleme ületanud üheksast planetaarsest piirist 6.[11]
Tasaarengu üheks peamiseks eesmärgiks on ühiskonna mahtumine planetaarsetersse piiridesse. Praegune majanduskorraldus võimaldab ja koguni soodustab ränka ületarbimist, liigset loodusressursside kasutamist ja sõltuvust fossiilkütustest.[12]
Sotsiaalsed piirid
Tarbimisühiskonna mentaliteet ja kapitalistliku majandusmudeli levik võimendavad kasvu nõuet veelgi. Seetõttu on paljud teadlased jõudnud järeldusele, et maailm on sisenemas parimal juhul aeglase kahanemise ajastusse, halvemal juhul lõpeb see protsess suure ühiskondliku katastroofiga. Seetõttu on tasaarengu põhisõnumiks kujunemas lause "Lõpmatu kasv lõplikul planeedil pole võimalik".[13]
Kasvu sotsiaalsete piiride teemal arutles John Maynard Keynes juba 1930. aastatel. Seejuures ei pidanud ta taandarengut mitte katastroofiks,[14] vaid "kuldse ajastu" võimaluseks.[15][16] Tõsi, see eeldab ühiskonnakorralduse muutmist, varade ja tulude ümberjaotamist koos avalike teenuste suurema pakkumisega ning lühemat tööaega.[17]
Ressursside ammendumine
Majanduskasvu nõue ja ressursside kogunemine ühiskonna väga tillukese osa kätte suurendavad jätkuvalt nõudlust uute ressursside järele. Kuid ressursid on ammendumas: nt selline ülioluline loodusvara nagu põllumajanduse toimimiseks vajalik elav muld kaob kiirenevas tempos. Ammendumas on ka puhta magevee allikad. Oluliste mineraalsete ainete, eriti aga indiumi, nikli, koobalti, galliumi, vase, kulla, tsingi, plii jms ainete kaevandused on samuti ammendumas ning uute allikate leidmine ja kasutuselevõtmine tõstab nende ainete hinda kordades. Haruldaste muldmetallide – lantanoidide hankimine kahjustab tohutuid territooriume. Ka seni end taastoota suutnud loodusressursside uuenemise võime on nende üleekspluateerimise ja keskkonna saastumise tõttu kadumas.[18]
Majanduskasvu pooldajad otsivad lahendusi uutest tehnoloogiatest ja uute materjalide kasutuselevõtust, mis tagaksid majanduse jätkuva kasvu. Taandarengu tunnistajad leiavad, et olukorda parandaks vaid nõudluse vähendamine nii, et järelejäänud ressursse saaksid kasutada ka järgnevad põlvkonnad.[19]
Ökoloogiline jalajälg
.svg)
Ökoloogilise jalajäljega väljendatakse inimese mõju planeedi Maa ökosüsteemile. See tähistab bioloogiliselt tootlikku ja ökoloogiliselt ennast taastootvat maa- ja mereala pinda, mida inimene tarbib ning mis peab toime tulema inimese poolt keskkonda paisatud jäätmete kahjutuks muutmise ehk kahjutustamisega.
Mõttekoja Global Footprint Network (asutatud 2003. aastal) hinnangul ületas inimkond planeedi Maa kandevõime juba 1970. aastatel ning sellest ajast peale oleme kahjustanud Maa ökosüsteemi kiirenevas tempos.[20] Maa ületarbimise päev (s.t päev aastas, milleks on inimkond ära tarbinud kõik bioloogilised ressursid, mida planeet Maa on suuteline aasta jooksul taastama või taastootma) oli 1970. aastatel veel detsembris. Sellest ajast on see päev liikunud kiiresti varasemale ajale, olles praeguseks globaalselt augusti alguses. Kui aga kõik elaks nagu Eestis, oleks see päev juba märtsi keskpaigas.[21] 85% inimkonnast elab riikides, mis tarbivad keskkonda rohkem, kui see suudab taastuda.[22]
Teadusuuringud näitavad, et ühe inimese toimetulekuks on vaja 2,1 globaalset hektarit (gHa). Tänapäeval tarbib iga inimene keskmiselt juba 2,7 gHa (s.t u 30% rohkem), kuid rikaste riikide inimene tarbib keskmiselt 6,4 gHa (USA-s 12,5 gHa), sellal kui väga vähe tarbivate riikide elanik kasutab vaid 1 globaalset hektarit.[23][24][25]
Ületarbimise tagajärjed ilmnevad ka näiteks elusolendite liikide massilises väljasuremises ja on osaks nähtusest, mida on hakatud nimetama antropotseeniks (vt ka kapitalotseen).
Inimkonna rikkaim 1% põhjustab rohkem süsinikuheiteid kui vaeseim 66%, sellisel käitumisel on kohutavad tagajärjed haavatavatele kogukondadele ja ülemaailmsetele jõupingutustele kliimakriisi lahendamiseks. Kõige põhjalikum globaalse ebavõrdsuse uuring, mis tehtud, näitab, et ühiskondlik eliit, mis koosneb 77 miljonist inimesest, sealhulgas miljardärid, miljonärid ja need, kes saavad palka rohkem kui 140 000 USA dollarit (128 611 €) aastas, moodustas 2019. aastal 16% kõigist CO2 heitkogustest. Aruande kohaselt on see piisavalt, et põhjustada kuumuse tõttu üle miljoni surma. Eriti ebasoodsas olukorras on naised ja tüdrukud, põlisrahvad, vaesuses elavad inimesed ja muud diskrimineerimise all kannatavad rühmad.[26]
Jätkusuutlik areng või taandareng
Jätkusuutliku arengu mõiste tuli kasutusele 1987. aastal ÜRO Bruntlandi komisjoni aruandega, milles märgiti, et jätkusuutlik areng põhineb lahendustel, mis rahuldavad käesoleva aja vajadusi, kuid ei võta sedasama võimalust ära järeltulevatelt põlvkondadelt.[27] Jätkusuutliku arengu keskne küsimus, mille üle on aastakümneid vaieldud, on: kas majanduskasv saab jätkuda, kui looduslike ressursside tarbimine väheneb ja keskkonda paisatakse vähem heitmeid? [28][29][30]
Jätkusuutliku arengu kontseptsioon püüab leida säästlikku lahendust, mis on aga praktiliselt võimatu olukorras, kus inimkonna tarbimine ületab kordades olemasolevat ressurssi ja looduse taastootmise võimet ning majanduses domineerib kasum kui ideaal ja võlaraha süsteem.[31]
Taandarengu esindajad peavad säästliku arengu õpetust teravmeelseks rumaluseks (oksüümoroniks), sest kogu kasvuks vajalik ressurss on juba aastakümneid tagasi ammendunud ja inimkonna tarbimisvalmiduse kasvu tõttu ühe inimese jaoks kasutada jäävate globaalsete hektarite arv jääb iga aastaga väiksemaks.[32]
Tagasilöögi efekt
Pikemalt artiklis Tagasilöögi efekt
Loodusressursside kasutamist vähendavaid ning nende kasutamist tõhustavaid tehnoloogiaid nimetatakse jätkusuutlikeks ja keskkonnasõbralikeks lahendusteks. Kuid iga muutus põhjustab omakorda muutusi ümbritsevas keskkonnas, mis ilmneb investeeringute kaotuses, tööhõives, toimetuleku ja heaolu jagunemises ning need omakorda põhjustavad uusi probleeme, mis takistavad kasvu. Kuna planeet Maa on üks tervik, siis areng ühes riigis põhjustab paratamatult olukorra halvenemise teises riigis, kuhu viiakse üle keskkonda kahjustav tootmistegevus või kus tehnoloogilise innovatsiooni tõttu kahanevad tööhõive ja toimetuleku võimalused. Seda nimetatakse tagasilöögi efektiks.[33]
Majandusteadus ja poliitilised eesmärgid
Modernne majandusteadus, mis on keskendunud kasumlikkuse suurendamisele ja arvestab toote omahinnas vaid inimtööst johtuvaid kulusid, kuid ei arvesta loodusvarade hankimisest ja tarbimise käigus tekkivate jäätmete looduskeskkonda paiskamisest tekkiva kahju rahalist väärtust, on muutunud eesmärgiks iseeneses. Rooma Klubi 2012. aasta raportis nimetati seda "fantaasiamaailma kuuluvaks" õpetuseks.[34]
Poliitikas on edu kriteeriumiks võetud "kvantitatiivne kasvuparadigma", mille kohaselt "tuleb lahendada kõik majanduslikud, sotsiaalsed ja poliitilised probleemid majanduskasvuga" (maagiline ruut). Seda hinnatakse riigis toodetud ning müüdud kaupade ja teenuse väärtusega, mille mõõtühikuks on sisemajanduse koguprodukt (SKP). SKP suurust peetakse antud riigi elanike heaolu näitajaks. Seda arvestatakse osana iga-aastasest inimarengu indeksist. Lisaks on SKP suurus korrelatsioonis imikute suremuse, haridustaseme ja oodatava eluea pikkuse näitajatega.[35][36]
Kahanemise imperatiivi esindajad (Herman Daly) on võtnud kasutusele mõiste "ebaökonoomne või kahjumlik kasv", mille puhul arenguga tekitatud kahju on suurem kui kasvust tekkinud kasu.[37] Alternatiivsete mõõdikutena on välja pakutud sotsiaalset kapitali (inimsuhted), demokraatlikku osaluse astet (ideaalina otse- ja konsensusdemokraatia) ja keskkonnahoidlikkust.[38] Uusi mõõdikuid on välja pakkunud ka OECD[39] ja Stiglitzi-Sen-Fitoussi komisjon.[40]
Ajalugu
Tasaareng ehk décroissance tuli mõistena esmakordselt[41] kasutusele 1972. aastal, kui prantsuse filosoof André Gorz küsis avalikul debatil, kas kapitalism on võimeline mahtuma planeedi taluvuspiiridesse: "Kas globaalne tasakaal, mille tingimuseks on mittekasv - või isegi tasaareng - materjalide tootmises, on ühildatav kapitalistliku süsteemi ellu jäämisega?" Gorzi küsimus oli ajendatud samal 1972. aastal ilmunud Rooma Klubi "Kasvu piiride" raporti järeldustest, mis kutsusid üles maavarade kasutust piirama.
1979. aastal ilmus šveitsi filosoofi Jacques Grienevaldi sulest raamat "Demain la décroissance" ("Tasaareng homme"). Tegemist oli majandusteoreetik Nicholas Georgescu-Roegeni tekstikogumikuga. Georgescu-Roegeni töötas välja majandusteooria, mis baseerus entroopia seadustel.[42] Tema väitel majanduskasv kiiredab entroopiat.
Mõistena hakkas tasaareng laiemalt levima 2002. aastal Prantsusmaal, kui reklaamivastane ja arenguvastane (anti-development) liikumine üksteisele lähenesid. 2006. aastal loodi Prantsusmaal Tasaarengu erakond (Parti pour la Décroissance), mille toetus jäi marginaalseks, tegemist oli arutelu platvormiga.[43]
Alates 2008. aastast toimuvad üle aasta rahvusvahelised tasaarengu konverentsid, mida veab eest Research & Degrowth nime alla koondunud teadlaste kogukond. Esimesed kolm konverentsi toimusid Vahemere-äärsetes riikides – Prantsusmaal, Hispaanias ja Itaalias –, kus tasaarengu liikumine esialgu kiiremini levis. Hilisemad konverentsid on toimunud Saksamaal, Ungaris, Rootsis, Mehhikos, Austrias, Hollandis ja Horvaatias.[44]
Tasaarengu liikumise algus tulenes murest tööstusühiskondadega (nii kapitalistlike kui sotsialistlike) seotud produktivismi ja tarbimisharjumuste pärast, sealhulgas[45]:
- Energiaallikate vähene kättesaadavus (vt naftatootmise tipp)
- Keskkonna ja looduse kvaliteedi halvenemine (vt globaalne soojenemine, õhusaaste, elurikkuse kadu)
- Negatiivsete ühiskondlike mõjude suurenemine (vt jätkusuutmatu areng, haigused, vaesus)
- Pidevalt laienev ressursside kasutamine nn esimese maailma riikide poolt, et rahuldada elustiili, mis tarbib rohkem toitu ja energiat ning tekitab rohkem jäätmeid, kõike seda kolmanda maailma arvelt (vt neokolonialism)
2017. aastal tegid Inês Cosme jt teadurid kokkuvõtte tasaarengut käsitlevast teaduskirjandusest ning leiti, et need tuginevad kolmele põhieesmärgile: (1) keskkonnaseisundi halvenemise vähendamine; (2) sissetulekute ja rikkuse ümberjaotamine kohalikul ja ülemaailmsel tasandil; (3) sotsiaalse ülemineku edendamine majanduslikult materialistlikult osaluskultuurilt.[46]
2022. aastal uurisid Nick Fitzpatrick jt teadurid 1166 tasaarengu teemalist teaduspublikatsiooni ning leidsid 530 konkreetset tasaarengu poliitika ettepanekut, milles esitati "50 eesmärki, 100 eesmärki, 380 vahendit", väites, et nende uuring on "kõige põhjalikum tasaarengu poliitika tegevuskava, mis eales esitatud".[47]
Tasaarengu teemalised uurimine oli aktiivne ka 2010. aastatel Joan Martinez-Alieri ja "Barcelona kooli" uurimistööd.[48]
Majanduse majanduskasvust lahtisidumine
Majanduse majanduskasvust lahtisidumine tähendab, et majanduskasvu, mida tavaliselt mõõdetakse SKT kasvus, on võimalik lahti siduda loodusvarade kasutamisest ja kasvuhoonegaaside (KHG) heitmest. Absoluutne lahtisidumine viitab SKT kasvule, mis langeb kokku loodusvarade kasutamise ja kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemisega, samas kui suhteline lahtisidumine kirjeldab ressursside kasutamise ja kasvuhoonegaaside heitkoguste suurenemist, mis on väiksem kui SKT kasvu suurenemine.[49]
Tasaarengu toetajad kritiseerivad neid ideid tugevalt ja väidavad, et absoluutne lahtisidumine on võimalik ainult lühikestel perioodidel, konkreetsetes kohtades või väikese leevendusmääraga.[50][51] Lisaks puuduvad empiirilised tõendid selle kohta, et lahtisidumine toimub piisavalt kiiresti ja ülemaailmses mastaabis.[51]
Raamatus "Decoupling Debunked: tõendid ja argumendid rohelise majanduskasvu kui ainsa jätkusuutliku strateegia vastu"] analüüsiti suurt hulka selle teema kohta tehtud empiirilist ja teoreetilist tööd ning jõuti järeldusele, et:[52]
"Mitte ainult puuduvad empiirilised tõendid, mis toetaksid majanduskasvu lahtisidumist keskkonnasurvetest sellisel tasemel, mis on vajalik keskkonnakahjustuste lahendamiseks, vaid ka, mis võib-olla veelgi olulisem, tundub, et sellist lahtisidumist ei toimu tulevikus."[51]
Lisaks märgitakse raamatus, et teadaolevad "eduka" lahtisidumise juhtumid kujutavad suhtelist lahtisidumist ja/või neid täheldatakse ainult ajutiselt ja/või ainult kohalikul tasandil.[51] Seda toetavad mitmed teised uuringud, mis väidavad, et absoluutset lahtisidumist ei saavutata tõenäoliselt piisavalt kiiresti, et hoida ära globaalset soojenemist üle 1,5 °C või 2 °C, isegi optimistlike poliitikatingimuste ja -stsenaariumite korral.[53] Lisaks oleks 21. sajandi kliimakriisi kontekstis kõrge risk toetuda majanduse majanduskasvust lahtisidumisele kui peamisele või ainsale strateegiale majanduskasvu ja keskkonnasurve vähendamise ühendamiseks.[50] Järelikult võib öelda, et tasaarengu toetajad leiavad, et lahtisidumisele on vaja ka alternatiive.
Tasaareng ja demokraatia
Tasaarengu teooriate kohaselt toimub riikide majanduste ümberstruktureerimine õiglaselt ja demokraatlikult. Lähtutakse radikaalse ökoloogilise demokraatia põhimõtetest, mille järgi kõigil on õigus ja võimalus otsustusprotsessis osaleda ning otsused baseeruvad sealjuures ökoloogilisel reaalsusel. Tasaareng toetab demokraatliku otsustamiskultuuri laialdast juurutamist mitmel eri tasandil, näiteks rahvakogude läbi viimist, kaasava eelarve kasutamist, kooperatiividele omast demokraatlikku töökultuuri ning elukriitilise taristu ühisomandisse võtmist.[54]
Arenenud riikides, kus tasaareng eeldab energia- ning materjalikasutuse olulist vähendamist, tuleb demokraatlikust printsiibist lähtudes elanikel parimale teaduslikule teadmisele tuginedes kollektiivselt otsustada, milliseid sektoreid ja millises mahus vähendada või sulgeda, kuidas tulla toime sellest tekkivate sotsiaalsete probleemidega ning millistele valdkondadele piiratud ressursikasutuse tingimustes keskenduda. Kapitalistlikes ühiskondades on selliste otsuste tegemine jäetud turu pärusmaaks, mis neoliberaalsete reformide järel allub aga järjest vähem riiklikule sunnile. Majanduselu demokratiseerumine on tasaarengu demokraatiaprojekti nurgakivi.[55] Nii kaua, kui majanduselu juhivad kasum, konkurents ja hinnasurve, on planetaarsete piiride ja ühiskondliku heaoluga arvestamine teisejärguline. Tasaareng toob oma ettepanekutega demokraatia majandusotsuste keskmesse.
Vaata ka
Viited
Välislingid
- Madis Vasser: "Tasaareng ehk miks majandus ei pea kasvama" Müürileht, 14. jaanuar 2019
- Timo Maran: "Tasaarengus peitub potentsiaal õnnelikumaks eluks" Tartu Ülikool, 17. november 2022
- TEOkoda - Tasaarengu Eesti organisatsioon: "Millised erakonnad mõistavad, et majandus ei saa kasvada ainult kellegi ärakasutamise najal?" Eesti Päevaleht (Roheportaal), 1. märts 2023