Tuareegide ülestõus (2012)
2012. aasta tuareegide ülestõus oli Põhja-Mali konflikti varajane etapp; 2012. aasta jaanuarist aprillini korraldasid mässulised Mali valitsusvägedega kokkupõrkeid, et saavutada Azawadi-nimelise Põhja-Mali piirkonna iseseisvus.[5] Ülestõusu juhtis Azawadi Rahvuslik Vabastusliikumine (MNLA) ning see oli 1916. aastal alanud tuareegide iseseisvusvõitluse jätk. MNLA asutasid hästirelvastatud 2011. aasta Liibüa kodusõja veteranid.
| 2012. aasta tuareegide ülestõus | |||
|---|---|---|---|
| Osa Põhja-Mali konfliktist ja tuareegide ülestõusudest (või berberite separatismist Põhja-Aafrikas) ja araabia kevade järelmõjudest | |||
 | |||
| Toimumisaeg | 16. jaanuar – 6. aprill 2012 (2 kuud ja 3 nädalat) | ||
| Toimumiskoht | Põhja-Mali | ||
| Tulemus | MNLA/Ansar Dine võit[4] | ||
| Osalised | |||
| |||
22. märtsil 2012, kuu aega enne planeeritud valimisi, kukutati president Amadou Toumani Touré riigipöördega; riigipöörde põhjuseks toodi presidendi võimetus puhkenud konfliktiga hakkama saada.[6] Võimu haaranud mässumeelsed sõdurid, kes nimetasid end Demokraatia ja Riigi Taastamise Rahvuslikuks Komiteeks (CNRDR), peatasid Mali põhiseaduse kehtimise. Viimane otsus võeti 1. aprillil tagasi.[7]
Ülestõusu teises pooles hakkas keskvalitsuse vastu sõdima ka islamistlik grupeering Ansar Dine, hoolimata MNLA vastuhakust õnnestus neilgi vallutada suuri alasid. Riigipöördele järgnenud korralageduse käigus vallutasid mässulised kolme päeva jooksul kolm suurimat Põhja-Mali linna: Kidali, Gao ja Timbuktu.[8][9] 5. aprillil 2012, pärast Douentza linna vallutamist, teatas MNLA, et on oma eesmärgid saavutanud ning lõpetab sõjategevuse. Järgmisel päeval kuulutasid nad vallutatud aladel välja iseseisva Azawadi riigi.[10]
Pärast valitsusvastase sõjategevuse lõppemist tekkisid tuareegidest ja islamistidest mässuliste vahel pinged, loodava riigi aluspõhimõtetes ei suudetud üksmeelele jõuda.[11] 27. juunil põrkasid tuareegi mässulised Gao lahingus kokku islamistliku grupeeringuga Ühtsuse ja Džihaadi Liikumine Lääne-Aafrikas (MOJWA). Lahingus sai viga MNLA peasekretär Bilal Ag Acherif, Gao langes islamistide kätte.[12] Juba 17. juuliks olid MOJWA ja Ansar Dine võtnud tuareegide käest kõik piirkonna suuremad linnad.[13]
14. veebruaril 2013 võttis MNLA tagasi oma taotluse Azawadi omariikluseks ning kutsus Mali valitsuse tuleviku osas läbirääkimistelaua taha.
Vaata ka
- 2011. aasta Liibüa kodusõja tagajärjed
- Esimese maailmasõja järgsete Põhja-Aafrika konfliktide loend