Võlaraha
Võlaraha on olemuslikult võlakiri, mille pank annab välja laenuna ja nõuab selle eest intressi tasumist. Keskpank emiteerib fiat raha ja laenab selle kommertspankadele. Kommertspangad laenavad välja kõrgema intressiga keskpangalt saadud fiat raha, kuid lisaks väljastavad nad veel omal riisikol (tänapäeval e-raha vormis) krediiti, mille laenuintress võib erineda fiat raha intressist. Näiteks Prantsuse-Belgia Dexia pank väljastas krediiti 60 korda rohkem kui tal oli omakapitali ning sattus 2008. aasta ülemaailmse finantskriisi tõttu makseraskustesse, mille järel tema aktsia väärtus langes 20,80 eurolt (2006) 0,04 eurole (2013). [1] [2]
Võlaraha kontseptsioon põhineb raha krediiditeoorial.
Iidsetes pühakirjades on sätestatud intressi küsimise keelu nõue. EL E-raha direktiivi art 12 ja Eesti Makseasutuse ja e-raha seaduse § 6 keelavad e-rahas väljastatud laenult intressi nõude.
Võlarahal põhinevas rahasüsteemis tekivad kõrvalmõjud, mille põhjuseks on panga poolt sissenõutav lepingutasu ja intress. Praktikas tähendab see, et võlaraha väljastanud pank küsib turult tagasi rohkem raha kui ta sinna andis. Sellega põhjustab pank raha puudujäägi turul, mis ilmneb likviidsuskriisina, mis võib kasvada omakorda üle majanduskriisiks. Probleemi saab lahendada võlaraha süsteemis kas tagastamata jäänud võlakohustuste kustutamise või uue võlaraha väljaandmisega, mille eelduseks on uute laenutaotlejate olemasolu. Mida rohkem laenuraha välja antakse, seda suuremaks puudujääk kasvab, kuni see kasvab nii suureks, et kogu rahasüsteem variseb maksejõuetuse või usalduse kadumise tõttu kokku. E-rahas väljastatud võlalt intressi nõude keelu põhjuseks on see, et arvutiprogramm ei võimalda väljastatud 100 ühikut muuta 110-ks ühikuks (s.t võlg + lepingutasu+intress).
Kui puudujäägi korvamiseks emiteeritakse turule järjekindlalt võlaraha juurde, sel ajal kui selle eest ostetavate toodete hulk jääb samaks, siis põhjustab see raha väärtuse vähenemise ehk inflatsiooni. Ja kui võlaraha kasutamisest tekib raha kasutajatel täiendav kulu (lõiv pangale), siis see omakorda tõstab kõikide kaupade ja teenuste müügihinda ning see omakorda tähendab üldist elukalliduse tõusu. Mida rohkem võlaraha turule paisatakse, seda kallimaks elu antud riigis muutub. Elukalliduse erisused erinevates riikides johtuvadki suures osas sellest, kui suur osa selles riigis ringlevast rahast kannab intressikohustust + keskvalitsuse ja kohalike omavalitsuste maksunõuded.
Kapitalistliku turumajanduse mudel põhineb fiat-raha ja võlaraha kombinatsioonil. See on võimalik, kuna [riik annab keskpangale monopoolse õiguse emiteerida paberaha ja jätab kommertspankadele vaikimisi õiguse väljastada omal riisikol katteta laenuraha (krediit). Nii loodi institutsioon, millel on õigus saada osa igast turutehingust, mis toimub võlarahaga. Kui sellise institutsiooni omanikuks on ühiskonda esindav riik, siis võivad saada (korruptsiooni puudumisel) sellest kasu kõik selle liikmed, kui aga pangad on eraomanduses, siis põhjustab see ühiskonna kihistumise ja rikkuse ebavõrdse jagunemise.
Raha krediiditeooria
Raha krediiditeooria pooldajad väidavad, et raha on samasugune kaup, nagu kuldki ning et raha tekkiski võla arvestusühikuna – seega raha emiteerimine tähendab samaaegselt ka võla andmist. Siiski on palju majandusteadlasi, kes arvavad, raha tähendab samaaegselt võlga vaid võlaraha süsteemis.
_Gestrich_1936.png)
Raha krediiditeooria sõnastas šoti majandusteadlane Henry Dunning Macleod (1821–1902) oma teoses "Krediiditeooria" (1889, The Theory of Credit). Tema teooriat arendas edasi Alfred Mitchell-Innes (1864–1950) briti majandusteadlane ja diplomaat oma töödes "Mis on raha?" (1913, What is Money?) ja "Raha krediiditeooria" (1914, The Credit Theory of Money) väitega, et rahatäht ja võlakiri on üks ja sama asi, kuigi erinevatest aspektidest vaadatuna tunduvad nad olevat erinevad. Krediiditeooria järgi vahetatakse kauba ostmisel/müümisel see krediidi vastu. Seetõttu ei sõltu raha väärtus mitte selle tagatiseks olevate väärismetallide väärtusest, vaid õigusest mille kreeditor omandab „maksega“. Innes mainis veel, et suurim probleem avalikkusele rahasüsteemi võlapõhisuse selgitamisel on see, kuidas selgitada neile, et „asjad pole sellised, nagu nad pealt vaadates paistavad“.[3]
Saksamaal levitas seda teooriat majandusteadlane Albert Hahn (1889–1968) oma teosega "Pangakrediidi majandusteooria" (1920, Volkswirtschaftliche Theorie des Bankkredits). Tema õpetust arendasid edasi Wilhelm Lautenbach (1891–1948), Hans Gestrich (1895–1943), Otto Pfleiderer (1904–1989) ja Leonhard Gleske (1921–2019). Nende tööde baasilt loodi Saksamaal laenuarvestuse bilansikirjete pilt.
Seda arendas edasi saksa majandusteadlane Wolfgang Stützel (1925–1987) kes kujundas välja krediidimehhaanika, mis on omamoodi süntees ortodokssest ja modernsest krediiditeooriast. Seejuures on oluline märkida, et mitte iga laen ei loo raha. See sõltub sellest, kelle kätte jääb sularaha ja kuivõrd teistelt saadud sularaha osaleb väljast saadud laenude tagasimaksetes (ilma intressita), s.t kuivõrd bilansi maht väheneb.[4] Krediidimehhaanikast arenes välja arusaam, et majanduslanguse vältimiseks tuleb nõudlust mitteomavad rahahoiused ostujõust eraldada, et parandada krediidivõimekust.[5]
1992. aastal väitis saksa majandusteadlane Richard Werner (s 1967), et kui loodud krediit jagada SKP-d loovaks ja seda mitteloovaks finantskrediidiks, siis on võimalik paremini mõista makroökonoomilisi protsesse. Erisus tuleneb sellest, et esimene võimendab SKP kasvu sel ajal kui finantsülekanneteks kasutatud kreedit suurendab varade hindu ning põhjustab pangakriise.[6] Sellest arusaamast lähtudes pakkus Werner välja uue makromajanduse käsitlusviisi, milles pankasid nähakse raha loojatena. Selles käsitluses ei eeldata turu tasakaalu vaid rõhutatakse pankade võimet suunata majandusprotsesse krediidi loomise ja jaotamisega. Werner pakkus jaotatud krediidi kvantitatiivteooriat (Quantity Theory of Disaggregated Credit) lahendiks 1990. aastate Jaapani likviidsuskriisi järgse rahapoliitika kujundamiseks ning seda hakati nimetama kvantitatiivse lõdvendamise poliitikaks (Quantitative Easing). See võetigi laialdaselt kasutusele pärast 2008. aasta likviidsuskriisi.[7]
Sajandivahetusel arenes välja modernse rahateooria arusaam, et suure ostujõuga raha on olemuslikult IOU (I owe you – ma oman sind), s.t võlanõue, mille kaudu pank on ka riigi omanik. Sellises käsitluses peab riik (tegelikult valitsus riigi nimel) laenama pangalt raha talle pandud ülesannete täitmiseks ning koguma maksutulusid, et laen koos intressidega tagasi maksta.[8]
Majanduskommentaator Philip Coggan väitis, et tänapäeva rahasüsteem hakkas põhinema võlarahal pärast president Richard Nixoni otsust 1971. aastal, millega ta vabastas raha kullatagatisest. Reservpanganduse tunnusjooneks on, et raha ja võlg on omandanud sama tähenduse. Kui kommertspank on langetanud otsuse anda krediiti, siis koos sellega emiteeritakse raha samas summas ja antakse see üle laenuvõtjale. Võlana väljaantava fiat-raha eeliseks tagatisega raha ees ongi tema tohutu likviidsus ja võime järsult suurendada majandusaktiivsust.[9] Kuid seda saab teha vaid senikaua, kuni raha kasutajatel säilib usaldus selle kui maksevahendi suhtes ning nad on valmis seda vastu võtma.
Vaata ka
Viited
Lisalugemist
- Monneta, Network for Monetary Diversity.
- Kas pangad loovad raha õhust? Science Directi teadusartikkel.