VHS
VHS (lühend inglise k sõnadest Video Home System 'kodune videosüsteem') on videomagnetofonide ehk videomakkide salvestus- ja taasesitusstandard, mis pärineb aastast 1976. Algselt oli lühendil VHS teine tähendus: Vertical Helical Scan, mis viitas pöörlevate magnetpeadega salvestusmeetodile[1] . Standard näeb ette analoogsignaalide salvestamise videokassetis paiknevale magnetlindile ja selle töötas välja Jaapani firma JVC (Japan Victor Company).
Laiatarbemagnetofonide turul võitis VHS võistluse süsteemiga Betamax[2] ja oli kasutusel 1980. ja 1990. aastatel, kuni asendus sajandivahetuse paiku DVD-formaadiga, mis hakkas pakkuma palju paremat kvaliteeti ja mugavamat kasutust.[3] 2006. aastaks lõpetas Ameerika Ühendriikide filmistuudio uute filmide väljalaskmist VHS-formaadis. Edaspidi toodeti vaid kuue- kuni kaheksatunniseid tühje kassette.
VHS-standard[1]
| Lindi laius | 12,70 mm |
| Lindi kiirus | 3,335 cm/s (NTSC) või 2,339 cm/s (PAL) |
| Salvestusaeg | tavalise lindi korral kuni 3 tundi, õhukese lindi korral kuni 6 tundi |
| Ribalaius | umbes 3 MHz |
| Horisontaalne resolutsioon | umbes 240 rida |
| Vertikaalne resolutsioon | 480 rida (NTSC) või 576 rida (PAL) |
Salvestustehnika
Analoogsignaalid jäädvustatakse magnetlindile samal füüsikalisel põhimõttel kui audiomakis, kuid mitte piki linti. Videosignaali palju suurema infomahu tõttu salvestatakse videosignaal kaldsetele radadele tiirlevate magnetpeade abil, mis paiknevad pöörleval trumlil. VHS-makkides on 12,65 mm laiuse lindi liikumiskiirus 2,3 cm/s (PAL) ja pea kiirus piki kaldrada 4,8 m/s (liikuva lindi suhtes). Magnetpäid võib olla trumlil 2, 4 või 6; koos peade arvuga paraneb videomaki kvaliteet.
VHS-makkides töödeldakse ja salvestatakse videoandmeid komposiit- ehk liitsignaalina, mis sisaldab komplekssel kujul heledus- ja värviinfot, samuti sünkrosignaale. Helisignaalid salvestatakse piki magnetlindi äärt paiknevale kahele heliribale. Lindi väikese lineaarkiiruse tõttu (mis on vaid pool kiirusest helikassetis) on helikvaliteet tagasihoidlik. Hi-Fi-kvaliteediga makkides salvestatakse heli sagedusmoduleeritult kahe helipeaga, mis paiknevad koos videopeadega pöörleval trumlil.
Süsteemis S-VHS (Super-VHS) edastatakse heledussignaali Y ja värvisignaali C eraldi, ka on heledussignaali sagedusriba laiem. Seetõttu on pilt teravam ja selgem ning värvid puhtamad, seda küll spetsiaalse S-VHS-kasseti kasutamisel. Vahe on märgatav eriti kopeerimisel, millega analoogsignaali korral paratamatult kaasneb kvaliteedikadu – ümbervõetud S-VHS-pilt on kvaliteedilt võrreldav VHS-i omaga. NICAM-dekoodrist saadav heli on Hi-Fi-stereo tasemel ja heliväljundisse ühendatud AV-võimendist võib saada neljakanalilist ruumiheli.
Kassettide lindistamisajad
Nii NTSC kui ka PAL/SECAM VHS kassetid on füüsiliselt identsed. Kuigi lindi kiirused erinevad NTSC ja PAL/SECAM vahel, oleneb esitusaeg iga kasseti kohta süsteemist. Segaduse ärahoidmiseks näitavad tootjad ära kasseti salvestusaja pikkuse. On perfektselt võimalik salvestada ja mängida T-XXX kassetti PAL-seadmel või tühja E-XXX kassetti NTSC-seadmel, aga esitusajad on erinevad. Panasonicu NTSC/ATSC salvestid rakendavad väga pikka esitusaja (VP) meetodit, mis võimaldab salvestamist 1/5 SP kiirusest, nii et T-180 suudab lindistada 15 tundi.[4]
| Lindi mark | Lindi pikkus | Esitusaeg (PAL) | Esitusaeg (NTSC) | ||
|---|---|---|---|---|---|
| SP | LP | SP | EP/SLP | ||
| E-120 | 173,7 m | 2 h | 4 h | 1 h 26 min | 4 h 18 min |
| E-180 | 259,4 m | 3 h | 6 h | 2 h 9 min | 6 h 27 min |
| E-240 | 348,1 m | 4 h | 8 h | 2 h 53 min | 8 h 39 min |
| E-300 | 435,1 m | 5 h | 10 h | 3 h 36 min | 10 h 49 min |
| Lindi mark | Lindi pikkus | Esitusaeg (NTSC) | Esitusaeg (PAL) | ||
| SP | EP/SLP | SP | LP | ||
| T-60 | 125.6 m | 1h 24 min | 2h 48 min | 1 h | 3 h |
| T-90 | 185.9 m | 2h 6 min | 4 h 12 min | 1 h 30 min | 4 h 30 min |
| T-120 | 247,5 m | 2 h | 6 h | 2 h 49 min | 5 h 38 min |
| T-160 | 327,7 m | 2 h 40 min | 8 h | 3 h 43 min | 7 h 26 min |
| T-180 | 368,8 m | 3 h | 9 h | 4 h 13 min | 8 h 27 min |
- SP on standardne esitus, LP on aeglane esitus, EP/SLP on pikendatud aeglane esitus.
Eluiga
VHS-kasseti eluiga sõltub lindi kvaliteedist, esituse sagedusest, videomaki mehhanismi seisust ja hoiutingimustest.
Kui plastriba ilmastiku, niiskuse, kriipsude-kraapsude, tolmu ja puru mõjul või välja venides amortiseerub, on lindile talletatu jäädavalt kadunud. Magnetkihti plastribal kulutab õhemaks ka iga esituskord. Kassette ei tohiks hoida magneti läheduses, näiteks suurte kõlarite juures, sest magnet rikub ja kustutab lindilt infot.Eelmainitust tingituna jääb VHS-kasseti eluiga 10–20 aasta vahele.[5]