Vladimir Komarov

Lapsepõlv ja noorus

Komarov sündis 16. märtsil 1927 Moskvas, kus ta kasvas üles koos õe Matildaga. Komarovi isa oli tööline, kes pidas madalapalgalisi töökohti. 1935. aastal alustas Komarov kooliteed kohalikus algkoolis, kus ilmnes tema matemaatikaanne. 1941. aastal Komarovi koolitee katkes Teise maailmasõja tõttu ja temast sai kolhoositööline. Varases nooruses tekkis tal huvi lennunduse vastu ning ta kogus lennundusajakirju ja -pilte ning valmistas mudellennukeid. 1942. aastal astus Komarov Moskva 1. Õhuväekooli. Mõni aeg pärast seda hukkus Komarovi isa segastel asjaoludel.^[2] Sõja tõttu viidi kool üle Tjumeni piirkonda.

1945. aastal lõpetas Komarov õhuväekooli ja jätkas õpinguid A. K. Serovi nimelises lennuväekoolis, mille lõpetas 1949. aastal.^[3] Sõjategevuses Komarov osaleda ei jõudnud.

Karjäär lendurina

1949. aasta detsembrist teenis Komarov hävituslendurina 42. Põhja-Kaukaasia õhuväediviisi 383. polgus, mis paiknes Groznõis.

1952. aastal edutati ta leitnandiks ja ta läks üle 279. Ees-Karpaatia õhuväedivisjoni 486. polku.^[4] Seal teenis Komarov 1954. aastani ning jätkas seejärel õpinguid N. E. Žukovski nimelises lennundustehnika akadeemias ning lõpetas need 1959. aastal^[3].

1959. aastal sai Komarov vaneminsener-leitnandi auastme. Samal aastal sai ta katselenduriks Tškalovski teadusinstituudis.

Isiklik elu

Komarov abiellus 1950. aasta oktoobris Valentina Kisseljovaga. Nad sündisid poeg Jevgeni ja tütar Irina.

Ettevalmistus

1959. aasta septembris edutati Komarov insener-kapteniks ja kutsuti osalema kosmonautide valimisprotsessis koos umbes 3000 teise lenduriga. Ta jõudis 1960. aasta veebruaris 20 väljavalitud kandidaadi hulka.^[5] 32-aastaselt oli ta kosmoseprogrammi valitud lendurite seas vanuselt teine. Samas oli Komarov ainus, kel oli uute lennukite testimise kogemus.^[6]

Mais 1960, mõni aeg pärast kosmoseprogrammi koolituse algust, viibis Komarov operatsiooni tõttu haiglaravil, mistõttu ta ei saanud umbes 6 kuud kehalistest ettevalmistustest osa võtta. See oleks pidanud kaasa tooma tema kosmoseprogrammist kõrvaldamise, ent inseneri kvalifikatsiooni tõttu lubati Komarovil programmis jätkata tingimusel, et ta jõuab kiiresti uuesti vormi. Operatsioonist taastumise ajal jätkas ta kõrgkooliõpinguid.^[7]

Oktoobris 1960 liitus Komarov uuesti kosmonautide treeningutega. Mais 1962 sai Komarov Georgi Šonini asemele Vostoki missioonidele Pavlo Popovitši asendajaks, kuid südame rütmihäirete tõttu kõrvaldati ta peagi programmist ja asendati Boriss Volõnoviga. Komarovi tugev lobitöö meditsiinitöötajate ja sõjaväelaste seas viis tema ennistamiseni programmis.^[8]

Aprillis 1964 tunnistati Komarov koos Valeri Bõkovski, Pavlo Popovitši, German Titovi, Boriss Volõnovi, Aleksei Leonovi, Jevgeni Hrunovi, Pavel Beljajevi ja Lev Djominiga kõlblikuks plaanitava Voshod 1 missiooni jaoks. Sellest grupist pidi välja valitama kolm kosmonauti aasta teise poolde plaanitud missioonile.^[5] Mais jäid gruppi Volõnov, Komarov, Leonov ja Hrunov.^[9]

Voshod 1

6. juulil 1964 nimetati Komarov Voshod 1 tagavarameeskonna ülemaks. 4. oktoobril, 8 päeva enne planeeritud starti, sai ta põhimeeskonna ülemaks. Välja valiti ka ülejäänud lennul osalejad, kelleks said Boriss Jegorov ja Konstantin Feoktistov.^[10]

Start toimus 12. oktoobri hommikul ning kapsel maandus edukalt veidi rohkem kui 24 tunni pärast. Maandumise järel toimetati meeskond tagasi stardipaika.^[11] Voshod 1 missiooni järel sai Komarov insenerpolkovniku auastme ning teda autasustati Lenini ordeni ja Nõukogude Liidu kangelase Kuldtähe medaliga.

Sojuz 1

Komarov nimetati koos Juri Gagarini ja Aleksei Leonoviga Sojuz programmi. Komarov valiti Sojuz 1 põhipiloodiks ja Juri Gagarin tema asendajaks.^[12]

Ettevalmistuste ajal ilmnes mooduli juures üle 200 tehnilise probleemi. Defektidest hoolimata otsustati Sojuz 1 lend kindlasti läbi viia, et näidata maailmale, et Nõukogude Liidu uued kosmoselaevad on võimelised ka Kuule lendama. Stardiga otsustati kiirustada ka Lenini sünnipäeva tähistamiseks, mis oli 22. aprillil. Rohkete probleemide tõttu uskus Komarov väidetavalt lennu õnnestumisse vaid 10% tõenäosusega.^[13] Mõningatel andmetel nõustus fataalselt lõppevat lendu ette aimav Komarov lennule minema vaid sellepärast, et säästa oma sõpra ja varupilooti Gagarinit.^[14]

Sojuz 1 start toimus 23. aprillil 1967. Orbiidile jõudes ei avanenud üks kahest päikesepaneelist ning voolu puudumise tõttu ei funktsioneerinud navigeerimis- ja stabiliseerimissüsteemid. Häiritud oli ka side lennujuhtidega. Maandumisel ei avanenud trosside keerdumise tõttu langevarjud korralikult ning kapsel põrkas suurel kiirusel vastu maad.^[13]

Komarovi põrm maeti Kremli müüri äärde.^[15]

Eluajal saadud

• Medal "Lahinguteenete eest" (1956)
• Punatähe orden (1961)
• Medal „Uudismaade ülesharimise eest“ (1964)
• Sotsialistliku töö kangelane (Vietnam, 1964)
• Nõukogude Liidu kosmoselendur (1964)
• Lenini orden (19. oktoober 1964)
• Nõukogude Liidu kangelase Kuldtähe medal (19. oktoober 1964)

Postuumselt

Komarovi autasustati postuumselt ja ühtlasi teist korda nii Lenini ordeni kui ka Nõukogude Liidu kangelase Kuldtähe medaliga.

25. aprillil 1968 peeti Komarovi hukkumiskohas mälestusteenistus ning praegu asub seal monument Komarovi büstiga.^[16]

Komarovi on kujutatud mitmete riikide postmarkidel.

Komarovi nimi on koos teiste selleks ajaks surnud kosmonautide ja astronautide nimedega Kuule jäetud „Langenud astronautide“ mälestustahvlil.

Komarovi järgi on nimetatud asteroid 1836 Komarov ja kraater Kuul.

Austraalia helilooja Brett Dean kirjutas 2006. aastal esmaettekandele tulnud teose "Komarov's Fall" sümfooniaorkestrile.^[17]

Rahvusvaheline Lennuspordiföderatsioon annab välja Komarovi-nimelist diplomit.^[18]

Komarovi nime kannab USA punk-metal ansambel, mis andis 2010. aastal välja albumi "Soyuz-1".^[19]

Ansambel Sõpruse Puiestee on 2010. aastal valminud laulu "Planeetidegi vahel kehtib raskus" pühendanud Vladimir Komarovile.^[20]

• Nikolai Kamanini päevik (inglise keeles).^[kõdulink]
• Vladimir Komarov: The cosmonaut who fell to Earth. BBC Reel, 10. jaanuar 2023 (video, 06:31)