Esialgu kuulusid vabariiki ainult Veneetsia Veneta laguuni ümbruse alad, kuid hiljem hõlmas riik ka Itaalia kirdeosa, Aadria mere idaranniku ning Joonia ja Egeuse mere saared. 9. sajandiks saavutas Veneetsia poliitilise iseseisvuse ja omandas tänu soodsale geograafilisele asendile ja kaubavahetuse kasvule Lääne-Euroopa ja Levandi vahel suure majandusliku mõju. Oma kõrgaegadel oli Veneetsia vabariik Vahemere piirkonna võimsamaid ja rikkamaid riike.
697. aastal asendati senine kõrgeim Bütsantsitribuun, eluks ajaks valitava doodžiga. Esimene Veneetsia doodž oli Paolo Lucio Anafesto (Paulucius Anafestus ehk Anafestus Paulicius), kuid juba Orso Ipatot tunnistas valitsejana Ida-Rooma keisririigikeiser ning tunnustas teda tiitliga hypatus (konsul) ja dux (doodž).
12. sajandiks oli Veneetsia vabariigis välja kujunenud võimuorganid: Veneetsia doodžid valiti eluaegseks valitsusajaks Veneetsia linnriigi aristokraatia poolt. Doodžid valiti linnriigi auväärsemate perekondade esindajatest moodustatud Ülemnõukogu poolt, millele eelnesid konsultatsioonid Väikese Nõukoguga, mis koosnes kuuest nõunikust ja doodžist, Pregadi Nõukoguga (Senatiga), mis oli välispoliitika asjatundjate kooslus, Kümne Nõukoguga, kes tagas riikliku julgeoleku ja Quarantiaga, mis oli kõrgeim kohtuvõim. Doodži valitsuskeskus asus Eracleas, seejärel Rialtos. 1172. aastaks lõppes aga päritava doodživõimu ajastu ning kujunes Veneetsia vabariigi parlamendi valitsus.
Saksa kuningasOtto I oli vallutanud Itaalia kuningriigi ja krooninud end 962 RoomasSaksa-Rooma keisriks. Sellest ajast alates olid Itaalia kuningad alati ka Saksa kuningad ja Itaaliast sai seega Saksa-Rooma riigi osastiskuningriik, koos Saksa kuningriigi (regnum Teutonicorum) ja – aastast 1032 – Burgundiaga. Üldiselt jättis asjaolu, et monarh viibis peamiselt eemal, veetes oma aja Saksamaal, Itaalia kuningriigi vähese keskvõimuga. Võimuvaakumi täitsid järk-järgult paavst ja piiskopid, samuti üha rikkamad Itaalia linnad, mis haarasid järk-järgult ümbritsevaid maapiirkondi.
1172. aastaks lõppes päritava doodživõimu ajastu ning kujunes Veneetsia vabariigi parlamendi valitsuse ajastu. Pärast 1172. aastat usaldati doodži valimine viimaks neljakümnest liikmest koosnevale komiteele, mille liikmed valiti Veneetsia Suure Nõukogu (Maggior Consiglio) liikmete seast valitud nelja mehe poolt. Suur Nõukogu ise aga nimetati igal aastal ametisse 12 isiku poolt.
Veneetsia mängis tähtsat rolli Neljandas ristisõjas (1202–1204), suunates "Ladina" energia oma endise patrooni ja nüüdse kaubandusrivaali Ida-Rooma riigi hävitamisele. Ida-Rooma riigi alad jaotati Veneetsia ning ristisõdijate juhtide vahel, Konstantinoopolisse rajati Ladina keisririik. Veneetslased leidsid, et venna maavalduste tõttu on Bonifazio endise keisririigiga liiga tihedalt seotud, ning panid troonile hoopis Flandriakrahv Baudoini. Veneetslased rajasid Egeuse merre Saarestiku hertsogiriigi.
Kokkuriisutud rikkused jõudsid peaaegu kõik Veneetsiasse. Veneetsia toetus äsjaloodud Ladina keisririigile tähendas, et Veneetsia kaubandusõigused jõustusid ja Veneetsia saavutas kontrolli suure osa kaubanduse üle Vahemere idaosas. Veneetsia sai tasuks Ida-Rooma keisririigi pealinna Konstantinoopoli vallutamises osalemise eest, vallutatud keisririigi parim osa. Doodži võimu alla kuulus seejärel 37,5% endise Ida-Rooma keisririigi territooriumist. Veneetsia vabariik omandas Kreekas ulatuslikud valdused, mis moodustasid osa selle Stato da Marist: 1206. aastal vallutas Veneetsia Küklaadide ja Sporadese saared, 1207. aastal Kérkyra saar (Korfu), Methoni ja Koroni.Kreeta (Candia kuningriik või Candia hertsogkond oli aastatel 1211–1669 Veneetsia olulisemaid ülemereprovintse; Korfu saare vallutasid veneetslased genovalastelt 1207. aastal pärast Neljandat ristisõda ja kaotasid selle omakorda 1214. aastal Epeirose despootkonnale. 1258–1386 kuulus saar Sitsiilia kuningriigile, misjärel Veneetsia 1386. aastal taastas kontrolli saare üle ja valdas seda 1797. aastani.
Alates aastast 1267 annekteeris Veneetsia vabariik Istria ranniku sealse põlise itaallaste kogukonna tõttu järk-järgult ja tegemist on ka regiooni õitsenguajaga. Olulisimad Istria linnad kogesid Veneetsia valitsemise all uuestisündi.
1257–1270 pidas Veneetsia Genovaga 13-aastast sõda ülemvõimu pärast. Genova vabariik, et taastada kaubanduskontroll, asus liitu Nikaia keisri Michael VIII Palaiologosega, kes tahtis Konstantinoopoli tagasivallutamisega Bütsantsi taastada. Märtsis 1261 sõlmiti liiduleping Nymphaionis. 25. juulil 1261 vallutasid Nikaia väed Alexios Strategopoulose juhtimisel Konstantinoopoli tagasi. Seetõttu kaldus vaekauss Genova suunas, kes oli saanud vabakaubanduse õigused Ladina keisririigis; Genova kaupmeeste käes oleva kaubanduskontrolli kõrval omandas Genova sadamaid ja vahejaamu paljudel saartel ja asundustes Egeuse mere ääres. Chíose ja Lesbose saared muutusid Genova kaubajaamadeks, samuti Smürna linn (İzmir).
Chioggia sõda (1378–1381) lõppes Veneetsia ülemvõimu taastamisega Aadria merel. Kaotusega Chioggia juures (1380), algas Genova allakäik. Enne Chioggia sõda, mis kestis aastatel 1379–1381, nautis Genova mereülemvõimu, mis oli tema võimu ja seisundi allikas Põhja-Itaalias. Genova kaotus jättis Genova ilma selle mereülemvõimust, tõukas ta eemale Vahemere idaosa turgudelt ja algatas linnriigi languse.
1274–1294 reisis Veneetsia kaupmees Marco Polo Hiina keisri Kublai Khani juurde, kelle õukonnas viibis ta 17 aastat.
1489. aastal loobus Küprose kuninga Jacques III de Lusignani lesk, Veneetsiast pärit kuninganna Caterina Cornaro, troonist Veneetsia vabariigi kasuks, kes saare annekteeris. Enamiku oma ajaloost Lusignani kuningate võimu all oli Küpros olnud edukas keskaegne kuningriik, läänekristluse majanduskeskus Lähis-Idas. Kuningriigi langus algas, kui see segati Itaalia kaubandusvabariikide Genova ja Veneetsia vahelisse võitlusse. Sõda Genovaga aastatel 1373–1374, lõppes peamise sadama Famagusta okupeerimisega. Lõpuks sai Küpros Veneetsia abiga Famagusta tagasi. Veneetsia võim Küprosel kestis veidi üle 80 aasta – kuni 1571. aastani, kui Osmanite riiksultanSelim II juhtimisel kogu saare vallutas.
1571. aastal vallutasid Selim II Osmanite väed Veneetsia Stato da Mare osa Küprose, mille Veneetsia garnison Küprosel Famagustas alistus 15. augustil. Juulis-augustis 1571 kogunesid Sitsiilias Messina esisel kristlaste Püha Liiga merevägi - koondades Hispaania, Veneetsia, Kirikuriigi, Genova, Savoia ja Malta sõjalaevastikke. Kreeka Pátrase lahest itta sõudes põrkus nende laevastik endast märksa suurema Osmanite laevastikuga Lepanto (praeguse Nafpaktose) juures. Püha Liiga laevastik koosnes kokku 206 galeerist ja kuuest galeassist (kahurigaleerist), Osmanite laevastikku kuulus 230 galeeri ja 56 väiksemat galiotti. Neljatunnise merelahinguga 7. oktoobril 1571 löödi osmanite laevastikku. Püha Liiga kaotas lahinguga 50 galeeri, Osmanite laevastik kaotas aga kokku 210 laeva, neist 130 langes vastaste kätte. Osmanite laevastik, ehitati küll mõne aastaga jälle üles, aga nüüd polnud enam piisavalt mehi, et laevu mehitada, ning laevastik keskendus pigem Istanbuli kaitsmisele.
18. sajandil hakkas Veneetsia vabariigi tähtsus vähenema ja vabariik kaotati 1797. aastal pärast Napoleon I poolt vallutamist. Veneetsia vabariigi alad jaotati Prantsusmaa ja Austria vahel.