Aleksander Kaasik
Aleksander Kaasik (14. veebruar 1908 Tallinn – 8. jaanuar 1994 Tallinn) oli eesti skulptor.
| Aleksander Kaasik | |
|---|---|
| Sündinud | 14. veebruar 1908 Tallinn |
| Surnud | 8. jaanuar 1994 Tallinn |
| Rahvus | eesti |
| Haridus | Riigi Kunsttööstuskool |
| Tegevusala | skulptor |
| Tunnustus | Eesti NSV teeneline kunstitegelane |
Elulugu
Ta õppis aastatel 1917–1924 Tallinna 8. algkoolis ja aastatel 1924–1931 skulptuuri Riigi Kunsttööstuskoolis.
Ta oli aastatel 1931–1941 vabakunstnik peamiselt Tallinnas.
Nõukogude okupatsiooni ajal mobiliseeriti ta 1941. aastal Punaarmeesse, kuulus aastatel 1943–1944 Moskvas eesti kujurite brigaadi. Töötas aastatel 1944–1982 Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis skulptuuriõppejõuna, olles aastast 1955 dotsent, aastast 1965 professor ja aastast 1973 konsultantprofessor, lisaks oli ta aastatel 1946–1955 skulptuurikateedri juhataja.
Aleksander Kaasik suri 8. jaanuaril 1994 Tallinnas ja ta maeti 13. jaanuaril 1994 Metsakalmistule[1].
Looming
Kaasiku 1939. aastast pärinev skulptuur "Halastajaõde" on kuulutatud kunstimälestiseks kui "kunstiväärtuslik näide Tallinnas harvast funktsionalistliku arhitektuuriga seotud ehitusplastikast".[2] Kultuurimälestisteks on arvatud ka tema 1970. aastal loodud Karl Menningu büst[3] ja 1980. aastast pärinev Georg Otsa bareljeef (kaasautor Ike Volkov)[4].
Monumentidest olid tema loodud Kalinini monument Tallinnas (1950), Stalini monument Pärnus (1952), Stalini monument Viljandis (1955) , I ametiühingute delegaatidele pühendatud monument Tallinnas (1962), J. Sihverile pühendatud büstmonument Viljandis (1979).[5]
Tunnustus
- 1958 Eesti NSV teeneline kunstitegelane
- 1980 Kristjan Raua preemia (Jaan Sihveri monument Viljandis, koos arhitekt Rein Luubiga)
Viited
Kirjandus
- Leo Soonpää (1959). Aleksander Kaasik, ENSV Kunst
- Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Tallinn 1996