Alfred Cortot
Alfred Denis Cortot (26. september 1877 – 15. juuni 1962) oli prantsuse pianist, dirigent ja õpetaja, üks 20. sajandi tuntumaid klassikalisi muusikuid. Ta paistis silma oma suure repertuaari ja poeetilise sissevaatega mitmetesse romantilistesse klaveriteostesse, eriti Chopini, Francki, Saint-Saënsi ja Schumanni omadesse.[1] Ta redigeeris Éditions Durandi väljaandeid, mis hõlmasid peaaegu kogu Chopini, Liszti ja Schumanni klaverimuusikat.[2]
| Alfred Cortot | |
|---|---|
 | |
| Sündinud | 26. september 1877 Nyon, Šveits |
| Surnud | 15. juuli 1962 Lausanne, Šveits |
| Elukutse | pianist, dirigent |
| Pill | klaver |
Omal ajal oli ta prantsuse muusikakultuuri keskne tegelane, kes oli tuntud ka oma klaveritrio poolest, kuhu kuulusid peale tema veel viiuldaja Jacques Thibaud ja tšellist Pablo Casals.
Elulugu
Lapsepõlv ja noorus
Cortot sündis Šveitsi prantsuskeelses osas, Vaud' kantonis Nyonis prantslasest isa ja šveitslannast ema perre. Tema nõbu oli helilooja Edgard Varèse.[3] Ta õppis Pariisi konservatooriumis Émile Decombesi (Frédéric Chopini õpilane) ja Louis Diémeri juures, saades 1896. aastal peapreemia. Ta esitas Concerts Colonne'is 1897. aastal debüütkontserdi, mängides Beethoveni klaverikontserti nr 3.[4]
Aastatel 1898–1901 töötas Cortot koorijuhi ja seejärel abidirigendina Bayreuthi festivalil. 1902. aastal dirigeeris ta Wagneri muusikadraama "Götterdämmerung" ("Jumalate hämarus") Pariisi esiettekannet. Ta asutas kontserdiühingu Société des Concerts,[5] et esitada Wagneri ooperit "Parsifal", Beethoveni missat "Missa solemnis", Brahmsi saksa reekviemi ja prantsuse heliloojate uusimaid teoseid.[6]
Karjääri algus
1905. aastal moodustas Cortot koos Jacques Thibaud' ja Pablo Casalsiga trio, mis saavutas omal ajal eduka maine.[7] 1907. aastal määras Gabriel Fauré ta Raoul Pugno asemel Pariisi konservatooriumi professoriks. Pariisi konservatooriumis õpetas ta kuni 1917. aastani, tema õpilaste hulka kuulusid Yvonne Lefébure, Vlado Perlemuter, Simone Plé-Caussade, Magdeleine Brard, Marguerite Monnot ja Rodica Sutzu.[8][6]
1919. aastal asutas Cortot konservatooriumi École Normale de Musique de Paris'. [9]
Juhtiva muusikategelasena reisis Cortot paljudele rahvusvahelistele muusikaüritustele. Prantsusmaa valitsus sponsoreeris 1920. aastal tema kahte reklaamreisi USA-sse ja ühte Nõukogude Liitu. Muusikaga tegeles ta kuni elu lõpuni, andes ka vanas eas klaverikursusi.[10][11]
21. märtsil 1925 tegi Cortot Victor Talking Machine Company jaoks New Jersey osariigis Camdenis maailma esimese kommertsliku elektrilise salvestise klassikalisest muusikast: ta salvestas Chopini teost "Impromptud" ja Schuberti teost "Litanei", mis anti välja Victor's Red Seali plaadifirmas.[12]
Teine maailmasõda
Teise maailmasõja ajal võttis Cortot vastu Vichy valitsuse kunstide ülemkomissari ("kõrge komissari") ametikoha ja osales kaks korda (1941 ja 1942) Vichy Conseil Nationalise ("rahvusnõukogu") töös.[13][14] Enne seda võttis ta aga kindla seisukoha Prantsuse muusikatraditsiooni kaitsmisel Beaux Artsi administratsioonis, andes sõduritele kontserte.[15] Cortot pidi pärast Pétaini ametisse nimetamist sellelt ametikohalt lahkuma ning suunas oma energia hoopis kultuuripropaganda aruannete kirjutamisele ja prantsuse muusikastiilide kaitsmisele. Pétaini valitsus esitas talle ülesandeks muusikareformi korraldamise ning Vichy valitsus võttis muusikategevuse üle kontrolli. 1942. aastal sai temast comité d'organisation professionnelle de la musique'i (muusika professionaalse organisatsiooni komitee) liige ning asus koos Lavali ja Pétainiga töötama.[15]
1941. aastal osales Cortot Pariisis festivalil Propaganda Staffel, 1942. aastal mängis ta koos Wilhelm Kempffiga natsikunstniku Arno Brekeri kunstinäitusel, kohtudes hiljem Brekeri endaga Paul Morandi kodus. Kohal oli ka Pierre Laval. Morand lasi Cortot'st kuju teha.[15] Ta osales ametlikel kontsertidel nii okupatsiooniaegses Pariisis kui ka Saksamaal 1942. aastal.[13]
Pärast sõja lõppu tunnistas Prantsuse valitsuse komitee Cortot' vaenlasega kollaboreerimise eest süüdi ja keelas tal aastaks esinemise.[16] Ta ütles oma kaitseks: "Olen andnud 50 aastat oma elust Prantsuse hüvanguks [...], kui mul paluti toetada oma kaaslaste huve, tundsin, et ma ei saa keelduda. [...] Ma esindasin Prantsuse valitsuse huve vähem kui Prantsusmaa huve. [...] Ma pole olnud kunagi poliitikaga seotud." [15] Pärast mängukeelu lõppemist naasis ta jälle kontserdilavale, andes 1952. aastal kontserdiseeria ka Jaapanis.[17]
Surm
Cortot suri 15. juunil 1962 84-aastaselt Šveitsis Lausanne'is neeruprobleemide tagajärjel tekkinud ureemiasse.[1]
Panus
Chopini, Schumanni ja Debussy muusika ühe kuulsama interpreteerijana koostas Cortot kõigi kolme klaveriteoste trükiväljaandeid, mis paistavad silma tehniliste probleemide ja tõlgendusküsimuste kohta käivate üksikasjalike kommentaaride poolest.[18][19]
Cortot kannatas kontsertidel mäluhäirete all (eriti võis seda märgata alates 1940. aastatest) ja mängis oma hilisematel salvestistel sageli valesid noote.[20] Tema tehnilised ja dünaamilised oskused paistavad välja Liszti h-moll sonaadi (esimene sellest palast tehtud salvestis) ja Saint-Saënsi etüüdi "En forme de valse" salvestistes. Viimane avaldas sügavat muljet isegi Vladimir Horowitzile, kes Cortot' sõnul pöördus tema poole, et talt selle esitamise saladus välja uurida. Cortot seda aga ei avaldanud.[21]
Cortot kirjutas ka palju didaktilist proosat, sealhulgas klaveriaabitsa "Pianoforte tehnika ratsionaalsed põhimõtted". See raamat sisaldab rohkelt sõrmeharjutusi, mis aitavad kaasa klaverimängu tehnika aspektide arendamisele.[22]
Teoseid
Viited
Kirjandus
- Gavoty, Bernard, Alfred Cortot. 1977 (prantsuse keeles).
- Manshardt, Thomas, Aspects of Cortot. 1994.
Välislingid
- Alfred Cortoti kollektsiooni juhend, 1491–1853 Kentucky ülikooli raamatukogu erikogude uurimiskeskuses
- Klaverirullid saidil The Reproducing Piano Roll Foundation
- Salvestiste loend saidil Arbiter Records
- Salvestised ja diskograafia Youngrok Lee klassikalise muusika lehel