CRAIC CR929

Lennukit arendab Venemaa korporatsiooni UAC (United Aircraft Corporation) ja Hiina korporatsiooni COMAC (Commercial Aircraft Corporation of China, Ltd.) ühisettevõte CRAIC (China-Russia Commercial Aircraft International Corporation Co., Ltd.)^[1]. Planeeritav lennuk vastab aina suurenevale nõudlusele lennutranspordis Hiina, Venemaa, Sõltumatute Riikide Ühenduse liikmete^[2] ja Vaikse ookeani äärsete Aasia riikide turgudele^[3]. Eeldatakse, et CRAIC CR292 pakub konkurentsi Boeingu ja Airbusi duopolile 10–15% madalamete opereerimiskuludega^[4].

Hiljemalt 2010. aasta lõpus tegi COMAC juba plaane uue pikamaa lennumasina loomiseks^[5]. 2012. aasta aprillis allkirjastasid UAC ja COMAC vastastikuse mõistmise memorandumi ja alustasid ühistegevust laiakerelise pikamaareisilennuki arendusprogrammi välja töötamiseks. 2014. aasta mais allkirjastati projekti raames koostöömemorandum^[1]. 2016. aasta juunis allkirjastasid Venemaa ja Hiina valitsused koostöölepingu laiakerelise pikamaa reisilennuki väljatöötamiseks ja selle baasil väljatöötatud lennukite arendamiseks, ehitamiseks ja müügiks^[1].

2017. aasta mais registreeriti Shanghais programmi operaator, ühisettevõte CRAIC, mis vastutab tootmise, müügi, turunduse, äriplaneerimise ja programmi haldamise eest^[1].

Projkteerimis- ja insenerikeskuse põhiliseks asukohaks on Moskva, millele lisaks on üks keskus veel Shanghais^[3].

Plaanide kohaselt projekteerivad, arendavad ja ehitavad Venemaa partnerid komposiitmaterjalidest tiiva^[3], selle juhtpinnad ning mootorite püloonid ning Hiina partnerid vastutavad kere, kiilu- ja stabilisaatori ning tiiva kinnituskohtade eest^[6]. Lennukid monteeritakse kokku Shanghais^[6].

2018. aasta juuniks oli lennuki üldkonfiguratsioon määratud ja lepitud kokku üldised omadused: tiivaulatus ja -profiil, kere pikkus, laius ja kuju ning telikute, mootorite ja uste asukohad^[1].

Lennuki esmalend pidi algsete plaanide kohaselt toimuma 2022. aastal ja esimesed lennukid planeeriti toimetada klientideni 2025. aastal^[7], kuid vahepeal tekkinud probleemid on lükanud turule sisenemise 2028.–2029. aastasse^[4]. Kogu programmi toimumise vältel on esinenud probleeme koostöös, vastutusalade jagamises ja kokkulepetes projekti intellektuaalse vara üle^[8], mis on pannud venima tarnijate lõpliku valiku^[9].

Samuti on tekitanud segadust mootorite valikus kahe tootjariigi halvenenud suhted Ameerika Ühendriikidega. Algse plaani järgi pidi mootorid tarnima kas General Electric või Rolls-Royce, kuid USA esitatud sanktsioonid on muutnud selle teostamise keeruliseks^[6]. Seda kinnitab ka CRAICi 2018. aasta teadaanne, et ühisprojektina valmistatakse mootorid ise^[9].

2019. aastal jäi projekt jälle seisma, sest tekkis lahkarvamus lennukite hilisemas müügis. Hiina plaani järgi oleks kõikide Hiinas müüdud lennukite tulu saanud endale Hiina ning Venemaa oleks saanud Venemaal ja kolmandates riikides lennukite müügitulu. Venemaale selline ettepanek ei sobinud, sest ennustuse kohaselt on Hiinas turupotentsiaal 1200 lennukile, kuid Venemaal vaid 50–120 lennukile.^[6] 2020. aasta lõpus toimunud kohtumisel suudeti leida kõikidele erimeelsustele lahendus ja projektiga jätkata^[10].

Planeeritud on kolm eri konfiguratsioonidega varianti: põhiversioon (-600), lühendatud (-500) ning pikendatud (-700) versioon^[11]. Kolme variandi reisijate mahutavused ja lennuulatused leiab järgnevast tabelist.