Eha Lättemäe (2. september 1922 Mõnnaste [1] – 14. november 2012 [2] ) oli eesti luuletaja .
Lättemäe lõpetas 1948 . aastal Tartu Riikliku Ülikooli ajaloolasena.[2]
Esimesed luuletused avaldas ta 1955. aastal Viljandi kohalikus lehes, tema debüütkogu trükiti 1968. aastal. Kaks Lättemäe raamatut ilmus ka Karjalas.[2] 1971 . aastal sai temast kutseline kirjanik[3] , 1974. aastal võeti ta vastu Eesti Kirjanike Liitu .[2]
Eha Lättemäe kirjutas peamiselt nukratoonilist loodus- ja isikuluulet eesti (palju Tarvastu murrakus) ja soome keeles .
"Oma sammude varjust" (1968 ) "Uskon aurinkoon" (1969 , Petroskoi ) "Pääsuke päevalind" (1971 ) "Nõnda ma lähen" (1973 ) "Metsamarju. Mõtsamarju" (1974 ) "Poimin marjoja sinisestä metsästä" (1975 , Petroskoi ) "Kahel häälel" (1981 ) (koos isa Andres Lättemäega) "Elulugu" (1981 ) "Iltakävelyllä / Õhtune jalutuskäik" (2003 ) "Eha Lättemäe sünnipäevaks" Eesti Raadio, 1982 (ERR-i arhiiv)Terttu Vikström, "Oma vaikne hääl" (Eha Lättemäe 60). Soomekeelsest käsikirjast tõlkinud Vaime Kabur – Looming 1982, nr 9, lk 1273–78; loetav ka Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis Lauri Sommer "Eha Lättemäe seisab mitme kultuuri veerel" Sakala, 20. veebruar 2008 Lauri Sommer "Eha Lättemäe at the edge of several cultures" Estonian Literary Magazine, autumn 2008 Eha Lättemäe "Kõikjalt olen läinud jäljetult... Luulesaade Klassikaraadios 14. veebruar 2008 Brita Melts "Liivi luulepreemia pälvis sel aastal Eha Lättemäe" EPL, 2. mai 2008"Suri luuletaja Eha Lättemäe" ERR, 17. november 2012Eha Lättemäe 2. IX 1922 – 14. XI 2012. Eesti Kirjanike Liidu nekroloog – Looming 2012, nr 12, lk 1798–99Alvar Loog . "Nimetu nukruse 50 halli varjundit." Postimees 2. september 2022.