Etioopia Keisririik

Etioopia Keisririik (geezi keeles መንግሥተ ኢትዮጵያ, Mängəstä Ityop'p'ya 'Etioopia Valitsus'; varem tuntud eksonüümiga Abessiinia (tuletatud araabiakeelsest Al-Habashist) või lihtsalt kui Etioopia; amhara ja tigrinja keeltes ኢትዮጵያ, ʾĪtyōṗṗyā, oromo keeles Itoophiyaa, somaali keeles Itoobiya, afari keeles Itiyoophiyaa) oli tänapäeva Etioopia ja Eritrea aladel asunud monarhia.^[7] Riigi rajas umbes aastal 1270 Salomoni dünastia keiser Yekuno Amlak. Etioopia viimane keiser, Haile Selassie I, kukutati kommunistliku Dergi poolt aastal 1974. Enamiku enda ajast oli Etioopia Keisririik ümbritsetud Aafrika Sarve vaenulikest rahvastest, sellest hoolimata suudeti arendada ja pikalt hoida vana-kristlusele rajanenud monarhiat.^[8]

Etioopia Keisririik መንግሥተ ኢትዮጵያ 1270–1974 (1936–1941 eksiilvalitsus)
Etioopia Keisririigi lipp (1897–1974) Etioopia Keisririigi vapp
Valitsusvorm	Absoluutne monarhia[1]
Keiser	Yekuno Amlak (1270)[2] Haile Selassie (1930–1974)
Peaminister	Habte Giyorgis Dinagde (1909–1927) Mikael Imru (1974)
Pealinn	Määramata (1270–1635) Gondar (1635–1855) Magdala (1855–1871) Mek’ele (1871–1889) Addis Abeba (1889–1974)
Religioon	Ristiusk Tawahedo õigeusk (1270–1622 ja 1632–1974; ametlik) Katoliiklus (1622–1632, Susenyos I ajal; ametlik) P'ent'ay Islam Sunni-islam Judaism Haymanot Muu
Pindala	1 221 900 km² (1974)
Rahvaarv	35 074 000 (1974) 28,7 in/km²
Ajalugu ja sündmused 1270 Keisririigi asutamine 1890 Itaalia Eritrea 3. oktoober 1935 Itaalia okupatsioon ja Itaalia Ida-Aafrikaga liitmine 13. november 1945 ÜRO-sse vastuvõtmine
Peamised keeled	Etioopia, amhara, oromo, tigrinja, afari, gurage, hadiyya, kafa, sidama, somaali, wolaitta, itaalia
Rahaühik	Soolaklotsid Maria Theresia taaler (18.–19. saj) Etioopia birr (1894–)
Deviis	"ኢትዮጵያ ታበፅዕ እደዊሃ ሃበ እግዚአብሐር" ("Etioopia ulatab enda käed Jumala poole")
Hümn	"Etioopia, ole rõõmus"
Eelnev Järgnev Zagwe dünastia Simieni kuningriik Harari keisririik Kaffa kuningriik Jimma kuningriik Eksiilivalitsus Derg

Riigi rajas 1270. aasta paiku Salomoni dünastia aadlik Yekuno Amla, kes väidetavalt pärines Aksumi riigi viimasest kuningast ning piibellikust Menelik I ja Seeba kuningannast. Etioopia Keisririik rajati agaude Zagwe kuningriigi aladele. Kuigi alguses oli riik võrdlemisi väike ja ebastabiilne, suudeti Amda Seyon I (1314–1344) ja Yeshaq Ie (1414–1429) ristisõdade ajal oma piire laiendada ning ajutiselt isegi Aafrika Sarve domineerivaks jõuks saada. Yeshaqi valitsusajal kerkis probleemiks Adali sultan Jamal ad-Din II, vastasseis lõppes Yeshaqi hukkumisega.^[9] Zara Yaqobi valitsusajal (1434–1468) vallutati Hadiya sultanaat ning vangi võetud printsess Eleni pöörati ristiusku. See viis Zara Yaqobi ja Eleni abieluni.^[10] Abielu pahandas nii Adali sultanaati kui teisi piirkonna moslemeid, kes hakkasid Etioopia vastu rünnakuid korraldama. Edu saavutati imaam Mahfuzi ajal.^[11] Mahfuzil õnnestus keiser Dawit II vastu korraldada varitsus ning sellega algas 16. sajandi alguse džihaad Etioopia vastu, mida juhtis Adali imaam Ahmad ibn Ibrahim al-Ghazi. Teda õnnestus etiooplastel lüüa alles Wayna Daga lahingus aastal 1543 ning seda Portugali abiga.^[12] Etioopia oli palju räsida saanud ning lõunaalad ja vasallid kaotati oromo rände tõttu. Riigi põhjaosas (tänapäeva Eritreas) õnnestus Etioopia vägedel tõrjuda Osmanite riigi sissetungikatsed, siiski kaotati osmanitele pääs Punasele merele.

Vastukaaluks hakkas Etioopia laienema läände, vallutati nii Tana järv kui hvarasade alad Begemderis. Keiser Fasilides asutas 1630ndatel uue pealinna Gondari, sellega sai alguse uus kuldajastu ehk "Gondari aeg". Nendel aastatel oli poliitiline olukord võrdlemisi rahulik, oromod suudeti ühiskonda lõimida ning kultuurielu oli tipp-punktis. Keiser Iyasu II ja eriti Iyoas I surmadega (1755 ja 1769) algas keisririigis detsentraliseerimisperiood ehk "vürstide ajastu". Shewa piirkond lõi keisririigist de facto lahku ning riigis rivaalitsesid võimukad sõjapealikud, keiser oli sisuliselt käpiknukk.

Sõjapealike ja vürstide ajastule pani lõpu keiser Tewodros II (1855–1868), kes keisririigi taasühendas ning seda tublisti moderniseeris. Keiser Tewodros II suri Briti Abessiinia-ekspeditsiooni käigus. Tema mantlipärija, Yohannes IV pidi suure osa enda valitsusajast veetma sõdides, tal õnnestus lüüa nii Egiptust kui Mahdiyyat. Yohannes IV hukkus lahingus viimase vastu. Kesier Menelik II, kes resideeris äsjaasutatud Addis Abebas, jätkas Etioopia laiendamise poliitikat ning allutas endale tänapäeva Lääne-, Lõuna- ja Ida-Etioopia rahvad ja riigid, nt Kaffa, wolaittad, Aussa ja somaalid. Tänu sellele oli Etioopia 1898. aastaks saavutanud enda praeguse ulatuse. Põhjaosas tekkisid konfliktid aina laieneva Itaaliaga. Aastal 1896 suutis Menelik Itaaliat otsustavalt Adua lahingus lüüa ning itaallased taganesid Eritreasse.

Hiljem saadi Itaalialt lüüa ning Mussolini Itaalia Impeerium okupeeris Etioopia ning rajas Itaalia Ida-Aafrika koloonia, kuhu kuulusid ka piirnevad Eritrea ja Itaalia Somaalimaa. Pärast teist maailmasõda löödi itaallased Briti armee abil välja. Keiser Haile Selassie I tuli eksiilist tagasi ning Etioopiast sai üheks Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni asutajaliikmetest. Aastal 1962 annekteeriti Eritrea, sellest hoolimata ei suudetud keisririigis enam pikalt rahu tagada. Etioopia kodusõda, siseriiklikud poliitilised pinged ja Eritrea vabadussõda viisid keisririigi kukutamiseni aastatel 1974-1975.

Aastal 1974 oli Etioopia üks maailma kolmest riigist, mida juhtis keiser (teised olid Jaapan ja Iraan, mida juhtis Pahlavi dünastia). Etioopia oli Aafrika eelviimane keisririik, pärast Etioopiat on keisririik olnud ka aastatel 1976–1979 keiser Bokassa I juhtimisel eksisteerinud Kesk-Aafrika Keisririik.