Ilja Uljanov

Ilja Nikolajevitš Uljanov (vene keeles Илья Николаевич Ульянов, 31. juuli 1831 Astrahanis – 24. jaanuar 1886 Simbirskis) oli Venemaa Keisririigi haridustegelane, Vladimir Lenini isa.

Ilja Uljanov oli isa poolt mordvalane ja ema poolt kalmõkk, kuid rahvustunnetuselt kindlasti venelane. Ta oli keisririigi patrioot, kes lootis, et Venemaa võib moderniseeruda ka tsaarivalitsuse all. Eriti lootis ta Aleksander II reformide peale.

1869 nimetati Uljanov Simbirski kubermangu rahvakoolide inspektoriks ja 1874 Simbirski kubermangu rahvakoolide direktoriks.

Uljanov kaitses kõigi õigust saada võrdset hariduse, sõltumata soost, rahvusest ja päritolust. Ta oli väga tööle pühendunud ja sihikindel inimene.

Uljanov ülendati 31. augustil 1860 titulaarnõunikuks, 20. veebruaril 1862 kolledžiassessoriks ja 12. juulil 1863 õuenõunikuks. 19. novembril 1865 anti talle Püha Anna ordeni 3. järk. 4. juulil 1867 ülendati ta kolledžinõunikuks ja 25. novembril 1871 riiginõunikuks. 22. detsembril 1872 anti talle Püha Stanislavi ordeni 2. järk ja 25. detsembril 1874 Püha Anna ordeni 2. järk. 26. detsembril 1877 anti talle tõelise riiginõuniku auaste, mis andis õiguse pärusaadliku tiitlile. 1. jaanuaril 1882 anti talle Püha Vladimiri ordeni 3. järk ja 1. jaanuaril 1886 Püha Stanislavi ordeni 2. järk.

Ilja Uljanov suri ootamatult 1886. aastal arvatavasti peaaju verevalumi (ateroskleroosi) tagajärjel. Ta oli siis 54-aastane. Kokkusattumusena suri Lenin samuti ateroskleroosi tagajärjel peaaegu 54-aastaselt.