Jumala arm
Jumala arm on keskne mõiste kristlikus eetikas, mis väljendab jumalikku halastust ja pattude andeksandu inimesele.[1] Väljend tuleb kreeka keelsest sõnast χάρις (haris) 'soosing', 'õnnistus', 'lahkus'. Jumala armastuse all mõistetakse Jumala poolehoidu usklike vastu.[2]
Uus testament
Uues testamendis väljendub Jumala arm Jeesuse Kristuse isikus. Kristuses nähakse Jumala armu ilmutajat ja jagajat. Ristisurma ja ülestõusmise tagajärjel lunastas Jeesus inimestele soosingu Jumala juures. Kristlased, olles Jumala äravalitud, saavad usus ning sakramentides osaks Jumala armust. Arm on inimese jaoks teenimata ja tingimusteta ning lähtub Jumala suveräänsest lahkusest inimese suunas.
Uues testamendis on Jumala arm enim mainitud Pauluse kirjades. Terminit “arm” on kasutatud kolmeteistkümmnes Pauluse kirjas. Fraas "Kristuse arm", või pikemalt, “Issanda Jeesuse Kristuse arm" on enam kui poolte Pauluse kirjade lõpus (nt: Rm 16:20; 1Kr 16:23; 2Kr 13:13) Pauluse kokkuvõte Jumala armust on ka kirjakohas Efeslatele 2:5: “armu läbi te olete päästetud.”[3]
Vana testament
Septuagintas tõlgitakse kui χάρις heebrea sõna חֵן (hen) nagu on leitud 1Ms 6:8, et kirjeldada, miks Jumal päästis Noa veeuputusest.[4]
Vana Testamendist leiab kirjeldusi Jumala armulikkusest Tooras, näiteks 5Ms 7:8, 4Ms 6:24-27. Ning Psalmis 119:29 Jumala armust seaduse õpetamine ja Psalmis 27:7 palvetele vastamine.[5]