Konsumerism

Terminil "konsumerism" on mitu määratlust. Need määratlused ei pruugi olla omavahel seotud ja segadust tekitavalt on nad omavahel vastuolus.

1. Üks mõiste tähendus on seotud püüdlustega toetada tarbijate huve. 1970ndate alguseks oli see muutunud valdkonna üldtunnustatud terminiks ja seda hakati kasutama järgmiselt:
   1. Konsumerism on kontseptsioon, et tarbijad peaksid olema teadlikud otsustajad turul. Selles mõttes on konsumerism uuring ja praktika, mille eesmärk on viia tarbijad kokku usaldusväärse teabega, näiteks tootetestide aruannetega.
   2. Konsumerism on kontseptsioon, et turg ise vastutab selle eest, et õiglase majandustegevuse kaudu oleks tagatud sotsiaalne õiglus. Tarbijakaitsepoliitikad ja -seadused sunnivad tootjaid tooteid ohutuks tegema.
   3. Konsumerism viitab turu uurimise, reguleerimise või turuga suhtlemise valdkonnale. Tarbijaliikumine on sotsiaalne liikumine, mis viitab kõigile tegevustele ja kõigile turu sees olevatele üksustele, mis arvestavad tarbijat.
2. Samal ajal, kui ülaltoodud definitsioonid hakkasid kinnistuma, hakkasid teised inimesed kasutama mõistet "suur tarbimine". 1970. aastatest alates on see definitsioon muutunud populaarseks ja seda hakati kasutama järgmiselt:
   1. Konsumerism on isekas ja kergemeelne toodete kogumine ehk majanduslik materialism. Selles mõttes on tarbimisviis negatiivne ja vastandub positiivsetele eluviisidele, nagu antitarbimisviis ja lihtne eluviis.
   2. Konsumerism on turult lähtuv jõud, mis hävitab individuaalsust ja kahjustab ühiskonda. See on seotud globaliseerumisega ja selle vastu protesteerides propageerivad mõned inimesed "globaliseerumisvastast liikumist".

1955. aasta kõnes lõi Fordi asepresident John Bugas Ameerika majanduse paremaks kirjeldamiseks termini “kapitalism” asendamiseks uue termini "konsumerism":

Mõiste "konsumerism" paneks sildi sinna, kuhu see tegelikult kuulub - härra Tarbijale, Ameerika süsteemi tegelikule ülemusele ja kasusaajale. See tõmbaks vaiba otse meie ebasõbralike kriitikute alt välja, kes on nii kaua ja valjusti kapitalismi vastu sõimanud. Ma ei suuda kuidagi ette kujutada, kuidas nad karjuvad: "Tarbijaid maha!".

Bugase definitsioon kattus Austria majandusteaduse rajaja Carl Mengeri nägemusega (tema 1871. aasta raamatus "Principles of Economics") tarbija suveräänsusest, mille kohaselt tarbija eelistused, väärtushinnangud ja valikud kontrollivad majandust täielikult (kontseptsioon, mis on otseses vastuolus marxistliku arusaamaga kapitalistlikust majandusest kui ekspluateerimise süsteemist).

Vance Packard püüdis muuta konsumerismi positiivsest sõnast tarbijate tavadest negatiivseks sõnaks, mis tähendab liigset materialismi ja raiskamist. 1960. aasta raamatu "The Waste Makers" reklaamides oli sõna "konsumerism" silmapaistvalt negatiivses tähenduses.

Päritolu

Tarbimisühiskond arenes kogu 17. sajandi lõpu ja 18. sajandi jooksul. Peck käsitleb tarbimise uurijate väiteid selliste kirjanike nagu "Nicholas Barbon ja Bernard Mandeville" kohta teoses "Luxury and War: Reconsidering Luxury Consumption in Seventeenth-Century England" ja seda, kuidas nende rõhuasetus luksuse rahalisele väärtusele muutis ühiskonna arusaamu luksusest. Nad väidavad, et XVIII sajandil toimus märkimisväärne muutus, kui tähelepanu keskendus õukonnakeskse luksuskulutuse asemel tarbijapõhisele luksustarbimisele, mida õhutasid uute toodete ostmine keskklassi poolt. Inglismaa laienes 17. sajandil märkimisväärselt tänu uutele põllumajandusmeetoditele, mis tegid võimalikuks suurema maa-ala harimise. Suurenenud nõudlus luksuskaupade järele ja suurenenud kultuuriline suhtlus peegeldus laias valikus luksustoodetes, mida aristokraatia ja jõukad kaupmehed importisid sellistest riikidest nagu Itaalia ja Madalmaad. Seda luksustarbimise laienemist Inglismaal soodustas riigi poliitika, mis soodustas kultuurilist laenamist ja impordi asendamist, võimaldades seega luksuskaupade ostmist. Luksuskaupade hulka kuulusid suhkur, tubakas, tee ja kohv; neid kasvatati üha enam Kariibi mere äärsetel suurtel istandikel (ajalooliselt orjatööjõuga), kuna nõudlus pidevalt kasvas. Eelkõige kasvas 18. sajandil Suurbritannias suhkru tarbimine 20-kordselt^[3].

Lisaks sellele algas Bostoni mitteimpordi liikumine 18. sajandil, täpsemalt aastatel 1764-1776, nagu arutatakse Witkowski artiklis "Colonial Consumers in Revolt: Buyer Values and Behavior during the Nonimportation Movement, 1764-1776". Ta kirjeldab tarbimiskultuuri arengut "koloniaalse Ameerika" kontekstis. Rõhuasetus tõhususele ja säästlikule tarbimisele andis teed mugavuse ja toodete importimise eelistamisele. Selle muutuste aja jooksul pidid koloniaalajastu tarbijad valima kasvavate materiaalsete soovide ja tavapäraste väärtuste vahel.

Tarbimise kultuur

Tõhustatud tarbimise mudel muutus eriti nähtavaks 17. sajandil Londonis, kus aadlisuguvõsa ja jõukad kaupmehed asusid elama ning edendasid luksus- ja tarbimiskultuuri, mis aeglaselt laienes üle sotsiaal-majanduslike piiride. Turuplatsid laienesid kaubanduskeskustena, näiteks New Exchange, mille Robert Cecil avas 1609. aastal Strandil. Kauplused hakkasid muutuma tähtsaks kohtumis- ja suhtlemiskohtadeks ning muutusid teatri kõrval populaarseks sihtkohaks. Alates 1660. aastast kasvasid Londonis restaureerimise ajal ka luksushooned kui sotsiaalse positsiooni reklaamid, kus tegutsesid spekulatiivsed arhitektid nagu Nicholas Barbon ja Lionel Cranfield. See tollane skandaalne mõtteviis tekitas suuri vastuolusid, kui 1714. aastal avaldati mõjukas teos "The Fable of the Bees", milles Bernard Mandeville väitis, et riigi heaolu seisneb lõppkokkuvõttes tarbija omakasupüüdlikkuses.

Keraamika ettevõtja ja leiutaja Josiah Wedgwood märkas, kuidas aristokraatlikud moed, mis ise allusid perioodilistele suunamuutustele, levisid aeglaselt läbi erinevate ühiskonnaklasside. Ta oli teerajaja turundustehnikate kasutamisel, et mõjutada ja manipuleerida valitsevate maitsete ja eelistuste liikumist, et panna aristokraatia tema kaupu vastu võtma; oli vaid aja küsimus, millal ka keskklassid tema kaupu kiiresti ära ostavad. Tema eeskuju järgisid ka teised paljude teiste toodete tootjad ning tarbimismoodide levik ja tähtsus muutusid üha olulisemaks. Sellest ajast alates on reklaamil olnud suur roll tarbimisühiskonna edendamisel, turustades kaupu erinevate platvormide kaudu peaaegu kõigis inimelu valdkondades ja surudes peale sõnumit, et potentsiaalse kliendi isiklik elu nõuab mingit toodet.

Masstoodang

Tööstusrevolutsioon suurendas järsult tarbekaupade kättesaadavust, kuigi see oli endiselt peamiselt keskendunud kapitalikaupade sektorile ja tööstuslikule infrastruktuurile (st kaevandamine, teras, nafta, transpordivõrgud, sidevõrgud, tööstuslinnad, finantskeskused jne) Kaubamaja tulek tähendas paradigmamuutust ostukogemuses. Kliendid said nüüd osta hämmastavalt palju erinevaid kaupu ühes kohas ja ostlemine muutus populaarseks vaba aja veetmise viisiks. Kui varem oli normiks olnud ressursside nappus, siis tööstusajastu lõi enneolematu majandusliku olukorra. Esimest korda ajaloos olid tooted saadaval erakordselt suurtes kogustes ja erakordselt madalate hindadega, olles seega tööstuslikus läänes praktiliselt kõigile kättesaadavad.

20. sajandivahetusel kulutas Lääne-Euroopa või Ameerika Ühendriikide keskmine töötaja endiselt umbes 80-90% oma sissetulekust toidule ja muudele hädavajalikele asjadele. Tarbimishimu edendamiseks oli vaja masstootmise ja -tarbimise süsteemi, mille eeskujuks oli Ameerika autotootja Henry Ford. Pärast lihatööstuse konveierliinide vaatlemist tõi Frederick Winslow Taylor oma teadusliku juhtimise teooria konveierliinide organiseerimisele ka teistes tööstusharudes; see vallandas uskumatu tootlikkuse ja vähendas konveierliinidel toodetud kaupade kulusid kogu maailmas.

Konsumerismil on juba ammu olnud tahtlik alus, mitte lihtsalt kapitalismist välja kasvanud. Näiteks märkis Earnest Elmo Calkins 1932. aastal oma reklaamiametnike kolleegidele, et "tarbimistehnika peab hoolitsema selle eest, et me kasutame ära sellised kaubad, mida me praegu vaevu kasutame", samas kui kodumaine teoreetik Christine Frederick märkis 1929. aastal, et "viis madala elatustaseme kurja ummikseisu murdmiseks on vabalt kulutada ja isegi loovalt raisata.

Vanem termin ja mõiste "silmatorkav tarbimine" pärineb 20. sajandi vahetusel sotsioloogi ja majandusteadlase Thorstein Vebleni kirjutistest. Mõiste kirjeldab näiliselt irratsionaalset ja segadusttekitavat majanduslikku käitumist.

Mõiste "silmatorkav tarbimine" levis 1960. aastatel Ameerika Ühendriikides tarbimishimu kirjeldamiseks, kuid peagi seostati see ka aruteludega meediateooria, kultuurijamba ja selle kõrvalmõjuna produktsionismi üle.

USA-s oldi 1920. aastate alguseks jõudnud mass-tootmisega sellisele tasemele, et ähvardas ületootmine. Uusi tooteid oli üha raskem müüa, kuna inimeste esmased vajadused olid enamasti rahuldatud. Reklaamiti eelkõige kaupade praktilisi väärtusi. Peamiselt Edward Bernaysi suhtekorralduslike tegevuste tulemusena hakati rõhutama pigem inimeste soove ja tahtmisi. Hakati näitama, kuidas konkreetsed tooted neile rahuldust ja rõõmu pakuvad, nendega sobituvad, nende staatust ja isiksust näitavad jne. Nii näiteks kirjutas Wall Streeti pankur Paul Mazur:

„Me peame muutma ameeriklaste tarbimiskultuuri - vajadustepõhisest soovidepõhiseks. Inimesi tuleb treenida soovima uusi asju isegi siis kui senised on veel täiesti kõlblikud. Soovid peavad hakkama varjutama vajadusi.^[4]“

President Herbert Hoover oli veendunud, et konsumerism on ameerika elu mootor:

„Inimestest tuleb kujundada pidevalt muutuvad õnne masinad, see on majandusliku arengu võti.^[5]“

Televisioon ja Ameerika konsumerism

Televisiooni tulek 1940. aastate lõpus osutus atraktiivseks võimaluseks reklaamijatele, kes said elutruu pildi ja heli abil jõuda potentsiaalsete tarbijateni kodus. Kaubandusliku massitelevisiooni kasutuselevõtt mõjutas positiivselt jaemüüki. Televisioon motiveeris tarbijaid ostma rohkem tooteid ja uuendama seda, mis neil juba oli. Ameerika Ühendriikides kujunes välja uus tarbimiskultuur, mille keskmes oli toodete, eriti autode ja muude kestvuskaupade ostmine, et tõsta oma sotsiaalset staatust. Woojin Kim California Ülikoolist Berkeleys väidab, et selle ajastu sitcomid aitasid samuti edendada agula ideed^[6].

Woojini sõnul on telereklaami atraktiivsus toonud kaasa ameeriklaste sotsiaalse seisundi paranemise. Teleprogrammide vaatamisest on saanud inimeste kultuurielu oluline osa. Telereklaam võib rikastada ja muuta reklaami sisu kuulmisest ja nägemisest ning panna inimesed sellega kokku puutuma. Telereklaami kuvand on realistlik ja on lihtne tekitada huvi ja soovi osta reklaami kaupu, Samal ajal, publik tahtlikult või tahtmatult võrdleb ja kommenteerib reklaami kaupu telereklaami hinnates, äratab tähelepanu äratades publiku huvi ja moodustab ostuidee, mis soodustab ostukindluse suurendamist. Seega saab televisiooni kasutada meediavahendina, et kiirendada ja mõjutada inimeste soovi tooteid osta^[6].

21. sajandil

Madeline Levine kritiseeris seda, mida ta pidas suureks muutuseks Ameerika kultuuris - "eemaldumist kogukonna, spirituaalsuse ja terviklikkuse väärtustest ning liikumist konkurentsi, materialismi ja eraldatuse suunas.

Ettevõtted on mõistnud, et jõukad tarbijad on kõige atraktiivsemad turunduse sihtmärgid. Ülemklassi maitse, elustiil ja eelistused kanduvad alla ja muutuvad kõigi tarbijate standardiks. Mitte-nii-rikkad tarbijad saavad "osta midagi uut, mis kõneleb nende kohast jõukuse traditsioonis"^[7]. Tarbija saab koheselt rahuldust kalli eseme ostmisest, et parandada sotsiaalset staatust.

Emuleerimine on ka 21. sajandi konsumerismi põhikomponent. Üldise suundumusena püüavad tavatarbijad jäljendada neid, kes on sotsiaalses hierarhias neist kõrgemal. Vaesed püüavad jäljendada jõukaid ning rikkad jäljendavad kuulsusi ja muid ikoone. Toodete toetust kuulsuste poolt võib pidada tõendiks tänapäeva tarbijate soovist osta tooteid osaliselt või ainult selleks, et jäljendada kõrgema sotsiaalse staatusega inimesi.

Kultuurikapital, kaupade immateriaalne sotsiaalne väärtus, ei teki üksnes kultuurireostuse tõttu. Subkultuurid manipuleerivad teatud kaupade väärtust ja levikut ka brikolaaži kaudu. Brikolaaž on protsess, mille käigus subkultuurid võtavad üle ja muudavad peavoolutooteid. Need esemed omandavad funktsiooni ja tähenduse, mis erineb nende korporatiivse tootja kavatsusest. Paljudel juhtudel arendavad brikolaaži läbinud kaubad sageli poliitilisi tähendusi. Näiteks Doc Martensid, mida algselt turustati kui tööliste saapaid, said populaarseks punkliikumise ja AID-aktivistide rühmituste seas ning neist said sümbolid, mis tähistasid üksikisiku kohta selles sotsiaalses rühmas^[8]. Kui Ameerika korporatsioon tunnistas Doc Martensi kasvavat populaarsust, muutus nende kultuuriline tähendus uuesti vastubricolaaž'i kaudu. Doc Martensi laialdane müük ja turustamine tõi saapad tagasi peavoolu. Samal ajal kui Ameerika korporatsioonid lõikasid üha kasvavat kasumit üha kallimate saapade ja nende stiili järgi modelleeritud saabaste pealt, kaotasid Doc Martensid oma algse poliitilise assotsiatsiooni. Peavoolu tarbijad kasutasid Doc Martensi ja sarnaseid esemeid, et luua "individuaalset" identiteeditunnet, omastades endale nende poolt imetletud subkultuuride statement-esemeid.

Ameerika unistust on pikka aega seostatud konsumerismiga. Sierra Klubi Dave Tilfordi sõnul "Olles vähem kui 5 protsenti maailma elanikkonnast, kasutab USA kolmandiku maailma paberist, veerandi maailma naftast, 23 protsenti söest, 27 protsenti alumiiniumist ja 19 protsenti vasest."

Hiina on maailma kõige kiiremini kasvav tarbijaturg. Bioloog Paul R. Ehrlichi sõnul: "Kui kõik tarbiksid ressursse USA tasemel, oleks vaja veel neli või viis maakera".

Sotsiaalselt vahendatud poliitiline tarbimine

Tänapäeva ühiskond on jõudnud meelelahutuse ja interneti ajastusse. Enamik inimesi veedab rohkem aega mobiiltelefonides sirvides kui näost näkku. Sotsiaalmeedia mugavus avaldab avalikkusele märkamatut mõju ja muudab alateadlikult inimeste tarbimisharjumusi. Sotsiaalset internetti arendatakse järk-järgult, näiteks Twitter, veebisaidid, uudised ja sotsiaalmeedia, mille keskmes on jagamine ja osalemine, jagavad tarbijad sotsiaalmeedia kaudu tooteteavet ja arvamusi^[9]. Samal ajal, mõistes brändi mainet sotsiaalmeedias, võivad tarbijad kergesti muuta oma algset suhtumist brändi suhtes. Sotsiaalmeedia poolt pakutav teave aitab tarbijatel lühendada toodete üle mõtlemise ja otsuste tegemise aega, et parandada tarbijate initsiatiivi ostuotsuste tegemisel ning parandada teataval määral tarbijate ostu- ja otsuste tegemise kvaliteeti.

Andreas Eisingerich arutleb oma artiklis "Vision statement: Behold the extreme consumers...and learn to embrace them", et "paljudes kriitilistes kontekstides kasutatakse konsumerismi, et kirjeldada inimeste kalduvust tugevalt samastuda tarbitavate toodete või teenustega, eriti nendega, millel on kommertslik kaubamärk ja tajutav staatussümboolika, nt luksusauto, disainerriided või kallid ehted". Peamine kriitika konsumerismi kohta on, et see eksisteerib kapitalismi edendamiseks^[10]. Tarbimishimu võib võtta äärmuslikke vorme - nii, et tarbijad ohverdavad märkimisväärset aega ja sissetulekut mitte ainult ostmiseks, vaid ka teatud firma või brändi aktiivseks toetamiseks. Nagu väidab Gary Cross oma raamatus "All Consuming Century: Why Consumerism Won in Modern America", "konsumerism õnnestus seal, kus teised ideoloogiad ebaõnnestusid, sest see väljendas konkreetselt sajandi kardinaalseid poliitilisi ideaale - vabadust ja demokraatiat - ning seda suhteliselt väikse enesehävitusliku käitumise või isikliku alandamisega." Ta arutleb selle üle, kuidas konsumerism võitis oma väljendusvormides.

Tim Kasser uurib oma raamatus "Materialismi kõrge hind", kuidas konsumerismi kultuur ja materialism mõjutavad meie õnne ja heaolu. Raamatus väidetakse, et inimestel, kes hindavad rikkust ja omandit rohkem kui muid asju, on pigem madalam rahulolu, enesehinnang ja intiimsus ning kõrgem ärevuse, depressiooni ja ebakindluse tase. Raamatus uuritakse ka seda, kuidas materialistlikud väärtused kahjustavad meie suhteid, meie kogukondi ja keskkonda, ning pakutakse välja viise, kuidas vähendada materialismi ja tõsta elukvaliteeti^[11].

Konsumerismi vastased väidavad, et paljud luksuskaubad ja ebavajalikud tarbekaubad võivad toimida sotsiaalse mehhanismina, mis võimaldab inimestel sarnaste toodete väljapaneku kaudu tuvastada samasuguseid inimesi, kasutades taas staatussümboolika aspekte sotsiaalmajandusliku staatuse ja sotsiaalse kihistumise hindamiseks. Mõned inimesed usuvad, et suhted toote või kaubamärgiga asendavad terveid inimsuhteid, mis ühiskonnas puuduvad, ning koos konsumerismiga loovad kultuurilist hegemooniat ja on osa üldisest sotsiaalse kontrolli protsessist tänapäeva ühiskonnas.

1955. aastal väitis majandusteadlane Victor Lebow:

"Meie tohutult tootlik majandus nõuab, et me teeksime tarbimise oma eluviisiks, et me muudaksime kaupade ostmise ja kasutamise rituaalideks, et me otsiksime oma vaimset rahulolu ja oma ego rahuldust tarbimisest. Me vajame asju, mida tarbitakse, põletatakse, kuluvad ära, asendatakse ja visatakse ära üha suurema kiirusega^[12]."

Konsumerismi ei usu täielikult ka saksa ajaloolane Oswald Spengler (1880-1936), kes on öelnud: "Elu Ameerikas on struktuurselt eksklusiivselt majanduslik ning sellel puudub sügavus" ja prantsuse kirjanik Georges Duhamel (1884-1966), kes pidas Ameerika materialismi "keskpärasuse majakaks, mis ähvardab varjutada prantsuse tsivilisatsiooni"- Francis Fukuyama süüdistab konsumerismi moraalsetes kompromissides.

Lisaks sellele on mõned teoreetikud mures selle pärast, milline koht on kaubal enese määratlemisel. Meediateoreetikud Straut Ewen on loonud termini " kaubandusliku mina", et kirjeldada identiteeti, mis on üles ehitatud tarbitavate kaupade kaudu^[13]. Näiteks identifitseerivad inimesed end sageli PC või Mac'i kasutajatena või määratlevad end pigem Coca-cola kui Pepsi joojana. Võimalus valida üks toode teiste näilise massi hulgast võimaldab inimesel luua "unikaalse" individuaalsuse tunnet, hoolimata Mac'i kasutajate ülekaalust või Coca-Cola ja Pepsi peaaegu identsest maitsest^[13]. Omades teatud brändi toodet, muutub inimese omamine vahendiks, mille abil ta esitab identiteeti, mis on seotud brändi suhtumisega. Individuaalse valiku ideed kasutavad ära korporatsioonid, kes väidavad, et nad müüvad "ainulaadsust" ja identiteedi ehituskive. Kaubandusliku mina leiutamine on tarbimisühiskondade liikumapanev jõud, mis kasutab ära inimese sügavat vajadust luua enesetunnetus.

Mõju keskkonnale

Konsumerismikriitikud märgivad, et tarbimisühiskonnad kahjustavad keskkonda rohkem, aitavad kaasa globaalsele soojenemisele ja kasutavad ressursse suuremal määral kui teised ühiskonnad. Jorge Majfud ütleb, et "Püüda vähendada keskkonnareostust ilma tarbimist vähendamata on nagu võidelda uimastikaubanduse vastu ilma uimastisõltuvust vähendamata".

Franciscus ka kritiseerib konsumerismi oma entsüklilises kirjutises Laudato Si': On Care For Our Common Home. Ta kritiseerib kahju, mida konsumerism keskkonnale teeb, ja märgib: "Keskkonnaprobleemide analüüsi ei saa lahutada inimese, perekonna, töö ja linna kontekstide analüüsist ega sellest, kuidas inimesed suhtuvad iseendasse, mis omakorda viib selleni, kuidas nad suhtuvad teistesse ja keskkonda." Paavst Franciscus usub, et kinnisidee konsumerismist viib inimesed oma inimlikkusest kaugemale ja varjutab inimese ja keskkonna omavahelise seotuse.

Teine kriitik on James Gustave Speth. Ta väidab, et majanduskasvu imperatiiv on kapitalistliku tarbimise peamine eesmärk. Oma raamatus "The Bridge at the Edge of the World" märgib ta: "Põhimõtteliselt ei tööta majandussüsteem, kui tegemist on keskkonnaressursside kaitsmisega, ja poliitiline süsteem ei tööta, kui tegemist on majandussüsteemi korrigeerimisega".

Mitte kõik konsumerismivastased ei ole vastu tarbimisele iseenesest, kuid nad on vastu ressursside tarbimise suurendamisele üle selle, mis on keskkonnasäästlik. Jonathan Porritt kirjutab, et tarbijad ei ole sageli teadlikud paljude kaasaegsete kaupade ja teenuste tootmise negatiivsetest keskkonnamõjudest ning et ulatuslik reklaamitööstus ainult tugevdab tarbimise suurendamist. 21. sajandil ei saa metsade ja bioloogilise mitmekesisuse kahjustamisega tegeleda ainult "roheliste" algatuste, nagu "säästev tootmine, roheline tarbimine ja paremad tootmisviisid", suunas liikumisega. Nad väidavad, et arengumaade ja tärkava turumajandusega riikide tarbimine peab olema vähem ülemäärane. Samuti tunnistavad teised ökoloogilised majandusteadlased, nagu Herman Daly ja Tim Jackson, et tarbijatest lähtuv tarbimine ja kogu planeeti hõlmav ökoloogiline halvenemine on olemuslikult vastuolus.

Konsumerism kui kultuuriline ideoloogia

21. sajandi globaliseerunud majanduses on konsumerismist saanud märgatav osa kultuurist. 21. sajandi kriitikud ei kritiseerinud seda nähtust mitte ainult keskkonnasäästlikkuse vastu, vaid ka tarbimisviiside levikut kultuurilistes aspektides. Mitmed teadlased on aga kirjutanud tarbimiskultuuri ja keskkonna kokkupuutest.

Tänapäeval puutuvad inimesed meedias või isegi oma igapäevaelus pidevalt kokku massikonsumerismi ja tootepaigutustega. Piir teabe, meelelahutuse ja toodete reklaamimise vahel on ähmastunud, mis seletab, kuidas inimesed on muutunud tarbimiskäitumise suhtes. Kaubanduskeskused on representatiivne näide kohast, kus inimesed puutuvad selgesõnaliselt kokku keskkonnaga, mis tervitab ja julgustab tarbimist. Näiteks kirjutas Goss 1993. aastal, et kaubanduskeskuste kujundajad "püüavad esitada alternatiivset põhjendust kaubanduskeskuse olemasolule, manipuleerivad ostjate käitumist ruumi konfiguratsiooni kaudu ja kujundavad teadlikult sümboolset maastikku, mis kutsub ostja assotsiatiivseid meeleolusid ja dispositsioone esile". Konsumerismi leviku kohta igapäevaelus ütleb ajaloolane Gary Cross, et "riiete, reisimise ja meelelahutuse lõputu varieerumine andis võimaluse praktiliselt kõigile leida isiklik nišš, sõltumata nende rassist, vanusest, soost või klassist".

Väidetavalt võib tarbimiskultuuri ideoloogia edu täheldada kogu maailmas. Inimesed, kes tormavad kaubanduskeskustesse tooteid ostma ja kulutavad lõpuks oma krediitkaardiga raha, võivad kergesti takerduda kapitalistliku globaliseerumise finantssüsteemi^[14].

Alternatiivid

Vaata ka: Kokkuhoidlikkus

Alates konsumerismi algusest on erinevad üksikisikud ja rühmad teadlikult otsinud alternatiivset elustiili. Need liikumised ulatuvad mõõdukast "lihtsast eluviisist"^[15], "keskkonnateadlikust ostmisest"^[16] ja "localvore"/"kohalikust ostmisest"^[17] kuni äärmusliku freeganlusenii. Nendele liikumistele tuginedes tegeleb ökoloogilise ökonoomika distsipliin makromajanduslike, sotsiaalsete ja ökoloogiliste tagajärgedega, mis tulenevad peamiselt tarbijapõhisest majandusest.

• Tarbimisharjumuste muutmine
• Enesetähtsustamise sajand
• "Ameerika psühhopaat"
• Kodanlus
• Kaubafetišism
• Kaklusklubi
• Keinsism
• Ületarbimine
• Maa taluvuspiirid
• Kavandatud vananemine
• Jagamismajandus
• Tasakaalumajandus