Niccolò Machiavelli

Niccolò Machiavelli sündis Firenzes Itaalias isa Bernardo (1432–1500) ja ema Bartolomea Nelli (1441–1496) kolmanda lapsena, õdede Primavera (1465) ja Margherita (1468) järel ning enne vend Tottot (1475–1522). Suguvõsa hõbedasel vapil oleva sinist värvi risti igas nurgas on nael; chiavello tähendab itaalia keeles naela ja malchiavello (resp machiavello) "kurja naela", st naela, mis suudab enda eest seista. Aegade jooksul on nime edastatud erinevas kirjapildis, nt Malclavellus, Maclavellus, Macchiavelli. Kui katoliku kirik keelustas Machiavelli teosed, tekkis olukord, kus tema nime ei võinud mainida ja kasutusele võeti pseudonüümid, näiteks "Firenze sekretär", Inglismaal "Old Nick"^[1] jne.

Võrreldes teiste kuulsate kaasaegsetega (Leonardo da Vinci^[2], Michelangelo) on andmeid Niccolò esimesest 29 eluaastast vähe. Teada on, et 1476. aastal hakkas ta õppima ladina keele grammatikat. Aasta hiljem panid vanemad Niccolò õppima linnakooli ja kaks aastat hiljem (1480) hakkas Machiavelli õppima arvutamist. Järgmisel aastal hakkas ta õppima ladina stilistikat ning kirjutas oma esimesed ladinakeelsed kirjandid. Ladina keele oskus ja isa raamatukogu tegid Niccolòle kättesaadavaks eelkõige teosed antiikautoritelt nagu Titus Livius, Tacitus, Cicero, Caesar, Vergilius, Suetonius, Ovidius, Tibullus ja Catullus. Ladinakeelses tõlkes luges ta Herodotost, Plutarchost, Xenophoni, Aristotelest, Thukydidest ja teisi. Arvatavasti olid Niccolò praktiseerivast juristist isa kasinad majanduslikud võimalused põhjuseks, miks pojal jäi ülikoolitee jalge alla võtmata.

Machiavelli lapsepõlv ja noorusaeg langeb Medicite valitsusaega^[3]. 1492. aasta kevadeni oli Firenze faktiliseks valitsejaks kirjamehe ja metseenina tuntuks saanud Lorenzo de' Medici. Lorenzo Toredaks (Lorenzo il Magnifico) kutsutu võimulolekuaega peetakse renessansiaegse Firenze kultuurilise ja majandusliku õitsengu kõrgajaks. Lorenzo poeg Piero suutis Medicite seekordset võimulolekuaega pikendada 1494. aasta sügiseni. 1498. aastal oli Niccolò koos kaaslinlastega tunnistajaks fanaatikust dominikaani munga Savonarola elutee lõpetamisele.^[4]

1498. aasta 28. mail kandideeris Machiavelli edukalt kodulinna teenistusse.^[5] Paari aasta pärast "...sidus Machiavellit Firenzega veel üks asjaolu: tema kurameerimine Marietta Corsiniga, kellega ta 1501. aasta sügisel abiellus. Marietta jääb Machiavelli eluloos hämaraks kujuks, kuid Machiavelli kirjadest võib järeldada, et ta ei kaotanud kunagi kiindumust oma naisesse; Marietta sünnitas talle kuus last^[6], talus kannatlikult tema truudusetust ja lõpuks elas oma abikaasast veerand sajandit kauem."^[7]

Medicite naasmisel võimule 1512. aastal oli Machiavelli sunnitud taanduma aktiivsest poliitilisest elust ja veetis enamuse ülejäänud elust suguvõsa valdustes Firenze lähistel. Vaba aega aitasid sisustada antiikautorite teosed ja kirjutamine.

„Õhtu saabudes naasen koju ja lähen oma kabinetti; lävel koorin end paljaks, panen mudaste ja higiste tööriiete asemele selga õukondade ja paleede rüü; olles kohasemalt riietunud sisenen kauge mineviku inimeste antiiksetesse õukondadesse; kus mulle saab osaks nende külalislahke vastuvõtt, seal maitsen ma toitu, mis on ainult minu päralt, mille jaoks olen sündinud; seal võtan kokku julguse, et rääkida nendega ja küsida neilt nende tegude põhjusi; ja nemad, oma humaansuses, vastavad minule; neljaks tunniks unustan tüdimuse; unustan vaevad, ei tunne hirmu vaesuse ees, ei kohku surmast; kandun tervenisti nende maailma.^[8]“

Pärast seda, kui firenzelased olid 1527. aasta 16. mail Medicid linnast taas kord välja ajanud, naasis Machiavelli Firenze vabariigi teenistusse, ent haigestus ning tema teine ametisolekuaeg oma patria, Firenze^[9] teenistuses katkes kuulsa firenzelase surmaga 21. või 22. juunil 1527.^[10] Machiavelli kenotaafil Firenze Santa Croce (Püha risti) basiilikas, tuntud ka Tempio dell'Itale Glorie (umbes: Itaalia kuulsus(t)e tempel) nime all, on ladina keeles read: TANTO NOMINI NULLUM PAR ELOGIUM ("Nii suure nime ülistuseks puuduvad sõnad"). Samas basiilikas on teiste seas leidnud viimse puhkepaiga Leonardo Da Vinci, Michelangelo Buonarroti, Galileo Galilei, Rossini, Florence Nightingale jpt.

Taust

Ajavahemikku Lodi rahust (1454) Charles VIII sõjakäiguni (1494/95) iseloomustas suhteline poliitiline stabiilsus. "Enne Prantsuse kuninga Charles'i tungimist Itaaliasse oli provints^[11] paavsti, veneetslaste, Napoli kuninga, Milano hertsogi ja firenzelaste võimu all.^[12] Noil valitsusil ja valitsejail pidi olema kaks peamist hoolt: et Itaaliasse ei siseneks relva jõul mõni võõras valitseja ja et keegi neist endist ei haaraks suuremat võimu" ("Il Principe", XI). Kuigi maa oli suuremal või vähemal määral killustatud, ei tähendanud see, et selle eri osad olid isoleeritud; tihedad kultuuri- ja majandussidemed ühendasid nii üksikuid piirkoni kui ka kogu Itaaliat. Rahvusvahelise kaubanduse ning finantsoperatsioonide mahult ja ulatuselt ning tööstuse arengutasemelt oli Itaalia 15. sajandil kindlalt Euroopa esirinnas. Kuigi Itaalia sõjad (1494–1559) ja teiste Euroopa riikide tugevnev konkurents põhjustasid Itaalias raskusi, ei vasta siiski tõele 18. sajandi valgustushistoriograafiast pärinev arvamus, nagu oleks Itaalia 16. sajandil elanud läbi suurt langust. Kogu Cinquecento (it. k viiesajandad) vältel näitas sajandi teisel poolel uut tõusu läbi elanud Itaalia üles suurt kohanemisvõimet muutunud tingimustega ja säilitas suhtelised eelised võrreldes teiste riikidega, ehkki kaotas absoluutse ülekaalu.

Firenze poliitiline korraldus demokratiseerus märgatavalt pärast seda, kui linlased olid 1494. aastal Medicid linnast välja kihutanud.^[13] Aastatel 1494–1512 oli Firenze linnvabariigi "hingeks" Suur Nõukogu^[14]. Tähtsaim täidesaatva võimuorgan oli 9-liikmeline sinjoriia, mille eesotsas oli Õigluse Gonfaloniere (Gonfaloniere di Giustizia) ehk Firenze ametlik pea ("peaminister")^[15]. Aegade jooksul oli sel ametikohal olnud 12 või 13, võimalik et aristokraatlikku päritolu, Machiavellit. Kaheksat ülejäänud liiget nimetati Priori di Libertá'deks (umbes: "vabaduse kaitsjad") ja sel ametikohal oli olnud 54 Machiavellit. Niccolò ametikohta Firenze poliitilises süsteemis võib pidada üheks tähiseks Machiavellide perekonna mõju langusredelil linnriigi poliitilises hierarhias.

Machiavelli esimene teenistusaeg Firenze linnvabariigi ametis algas 1498. aastal^[16] ja kestis kuni Medicite naasmiseni 1512. aastal. Maikuus määrati Machiavelli Sinjoriia dekreediga sisepoliitiliste küsimustega tegeleva II kantselei sekretäriks. Kuu aega hiljem järgnes määramine välispoliitiliste ja sõjaliste küsimustega tegeleva "Rahu ja vabaduse kümne" (Dieci di libertà e di pace) komisjoni sekretäriks. 14 aastat kestnud teenistuse jooksul võttis Machiavelli, peamiselt vaatlejana, osa 13 diplomaatilisest missioonist, sh neli korda Prantsuse kuninga õukonda. Ainuüksi tema enda käega kirjutatud teenistusalaseid kirju on Firenze linnaarhiivis tallel üle nelja tuhande. Sealhulgas ka nn memorandumid - diplomaatiliste missioonide aruanded. Kuigi seda ametikohta ei saa vabariikliku meelsuse poolest tuntud suguvõsa varasemat käekäiku arvestades pidada väljapaistvaks, pigem vastupidi, andis energiline tegevus Firenze vabariigi teenistuses, osalemine diplomaatilistel missioonidel ja lähedane kokkupuude kaasaegse poliitilise eluga, Niccolòle rikkalikku ainet hilisemateks mõtisklusteks ja järeldusteks. Machiavelli tegevus Firenze vabariigi teenistuses katkes Medicite restauratsiooniga 1512. aastal. Järgmise aasta veebruaris kahtlustati teda osavõtus Medicite-vastasest vandenõust, tal tuli veeta mõned nädalad vangistuses ning võtta vastu pigem sümboolset laadi karistus (kuus nuudihoopi). Machiavelli vabanes vangistusest amnestiaga pärast Giovanni de' Medici valimist paavstiks 1513. aasta märtsis (Leo X).

Looming

Võimalik, et Niccolò astus esimesed sammud kirjanduspõllul juba Lorenzo Toreda eluajal. 1506. aasta veebruaris esmaavaldatud "Kümmeaastak" ("Decennale")^[17] on riimjutustus aastail 1494–1504 Firenze välispoliitilises huviorbiidis olnud sündmustest. Huvi poliitika vastu võib täheldada ka teisest meie päevini säilinud kirjast (9. III 1498) Firenze saadikule Roomas.^[18] See kiri sisaldas muu hulgas kriitikat Savonarola aadressil. Kaaslinlastele oli ta siiski eelkõige tuntud tänu oma luuletustele ja komöödiatele ("La mandragola", 1513), millest mitu jõudis lavale juba autori eluajal.

1513. aasta 10. detsembril teatas Machiavelli kirjas sõbrale teose "De Principatibus"^[19] valmimisest. Arvatavasti pidas ta silmas Il Principe (Valitseja)^[20] esimest ühteteistkümmet peatükki, milles ta oli esitanud oma originaalse nägemuse eri teid pidi ja erinevates tingimustes teostuva valitsejavõimu (pro printsipaadi) saavutamisest. Eeldatavasti valmisid nimetatud peatükid pärast seda, kui ta oli lõpetanud töö "Arutlusi Titus Liviuse esimesest dekaadist" (Discorsi sopra la prima deca di Tito Livio, edaspidi: "Arutlusi...") esimese XVIII peatüki kirjutamise. Il Principe pühendus^[21] on kirjutatud mingil ajal vahemikus 1515 – oktoober 1516. Traktaadi XV–XIX peatükke võib pidada loogiliseks ja mõneti satiiriliseks vastuseks esialgu humanistide kirjutistes ilmunud vaidlusele: kas valitseja voorused ja iseloomujooned peaksid erinema lihtkodaniku omadest või mitte (nn "valitsejate peegel").

Enamik tema teoseid on valminud ajal, mil ta viibis suguvõsa valdustes linna lähedal. Hiljemalt 1516. või 1517. aastast sagenes tal läbikäimine linna juhtivate haritlaste ja poliitikategelastega ("Orti Oricellari"), kes kogunesid Cosimo Rucellai sponsorlusel Rucellai palee aedades. Võimalik et Machiavelli "Arutlusi..." sai viimase lihvi just sealsetes jutuajamistes ja arutlustes. Aastail 1519–1520 valmis teos "Sõjakunstist" (Dell'Arte della Guerra)^[22].

Elu lõpu poole hakkasid firenzelase arvukad palved sõpradele, aidata kaasa enda rehabiliteerimisele, tasapisi vilja kandma ning mõjukate sõprade eestkostel õnnestus tal oma mainet Medicite silmis mõneti parandada. 1520. aastal tegi kardinal Giulio de'Medici (oli sel ajal Firenze ülikooli eesotsas) talle ülesandeks kirjutada Firenze ajalugu (Istorie fiorentine). 1523. aastal valiti kardinal paavstiks (Clemens VII) nii et 1525. aastal valminud teose andis Machiavelli üle juba Tema Pühadusele.

Vaated

Machiavelli kestev kuulsus põhineb tema konkreetsest kultuuri- ja ajalookontekstist (renessanss, humanism, reformatsioon) lähtuvatel poliitikakäsitlustel, milles kajastub kogu teda ümbritsenud sotsiaal-majandusliku struktuuri vastuoluline mitmepalgelisus. Machiavelli vabastas oma teostes kõrgema poliitilise võimu jumalikust oreoolist, kõrgemalt poolt väljavalitu seisusest, taandas indiviidi (gruppide) poliitilise edukuse isiklikele võimetele (virtù) ja saatusele (fortuna) ning tunnistas avalikult jõu osa poliitikas. Machiavelli käsitles religiooni (resp ideoloogiat, demagoogiat) ja moraali riigivõimu atribuutide rollis, lähtudes utilitaristlikelt positsioonidelt. Kõrgema poliitilise võimu vabastamisega kõrgemalt poolt väljavalitu seisusest teenis Machiavelli ära nii kõrgema poole esindajate kui "väljavalitute" kustumatu vaenu.

1513. aastal sõprade ringis esitatud küsimusele, mida arvab Machiavelli Itaalia valitsejate sõjalise alliansi võimalikkusest, vastas Machiavelli: "Ärge ajage mind naerma!"^[23]

"Il Principe" ("Valitseja") hakkas käsikirjalistes variantides levima juba Machiavelli eluajal. Kuigi teose autor otsis enne oma surma taga "Il Principe" käsikirjalisi eksemplare, eesmärgiga need hävitada, ei läinud see tal korda ning viis aastat pärast "Firenze sekretäri" surma nägi traktaat esmakordselt trükivalgust (1532). Järgneva 20 aasta jooksul ilmus teos vähemalt 25 korda. 1553. aastal tõlgiti "Il Principe" prantsuse keelde, 1560. aastal ladina keelde. 17. sajandist on teada kaks "Il Principe" tõlget inglise keelde. Trieri toomkiriku vaimulike seas levitati 1546. aastal memoriaali, milles kinnitati, et "Il Principe" on kirjutatud "Saatana enese käega". Teemaarendusena leidis Poola kardinal, et kogu Machiavelli looming on kirjutatud eelnimetatud persooni poolt. Nii "Il Principe" kui ka "Arutlusi..." kanti "Index Librorum Prohibitorumisse". 1564. aastal kinnitas Trento kirikukogu inkvisitsiooni 1559. aasta edikti, millega Niccolò Machiavelli tööd määrati hävitamisele; see aga ei takistanud nende edasist suhteliselt laia levikut väljaspool Itaaliat. Formaalselt pandi Inkvisitsiooni poolt Machiavellile süüks seda, et "Arutlustes..." (II, 2) lubas ta enesele solvavat võrdlust kristluse ja paganluse vahel ning seda, et "Il Principes" (VI) käsitles ta Moosest kui tühipaljast ajaloost pärit riigimeest.

Kiriku tekitatud saladuskate Machiavelli ümber osutas karuteene kujutlusele Machiavellist ja makjavellismist. Oli (ja on) lihtne omistada "Firenze sekretärile" ideid ja vaateid, mille seos tema loominguga on nõrk või puudub hoopis. XVI ja XVII sajandil ei teatud katoliiklikes maades "Firenze sekretärist" endast suurt midagi ja arvamus temast kujunes peamiselt "makjavellismivastaste" väljaastumiste najal. XVII sajandil tekkis "Firenze sekretärile" ka kaitsjaid, peamiselt nende hulgast, kes olid tema töödega tutvunud. "Arutluste..." laiema levikuga hakkas Machiavelli omandama kahenäolise Januse jooni. Laialt on tuntud Francis Baconi sõnad: "Me oleme palju tänu võlgu Machiavellile ja teistele temasarnastele kirjanikele, kes kuulutavad või kirjeldavad avameelselt ja siiralt seda, mida inimesed teevad, ja mitte seda, mida nad peaksid tegema."^[24] Hume'i silmis oli Machiavelli "suur geenius". Diderot iseloomustas makjavellismi kui vägivallakunsti (l'art de tyranniser) ja avaldas arvamust, et "Il Principe" eesmärgiks oli despotismi koleduste kujutamine. Nietzsche pidas "Il Principe" põhjal Cesare Borgiat kaasaja inimese prototüübiks. "Firenze sekretäri" kohta on lugupidavalt sõna võtnud sellised küllaltki erineva orientatsiooniga tegelased, nagu Marx ja Mussolini, Engels ja Hitler. Bertrand Russell on väljendanud Machiavelli suhtes arvamust, et "selline intellektuaalne ausus küsimustes, mis puutuvad poliitilisse autusse, oleks vaevalt teisel ajal ja teisel maal võimalik olnud..."^[25]

Ameerika avastamise aegu oma teoseid kirjutanud renessansiaja mõtleja (ja tema looming) on läbi sajandite pälvinud küllaltki vastakaid hinnanguid. XVI sajandil inkarneeriti ta Kiriku ja võimuolijate poolt Saatanaks (tänini täielikult rehabiliteerimata); samal sajandil süüdistasid protestandid ja katoliiklased omavahelistes vaidlustes üksteist vastastikku käitumises vastavalt Machiavelli õpetusele. XVII sajandil "avastati" Inglismaal Machiavelli-vabariiklane, demokraatia pooldaja (tuginedes Machiavelli "Arutlustele..."). XVIII sajandi mõtlejatele oli ta amoraalse egoismi esindajaks, XIX sajandil peeti teda (Itaalia) rahvusriigi ettekuulutajaks (tuginedes peamiselt Il Principe viimasele peatükile). Machiavellile makjavellismi^[26] kui õpetuse omistamise ekslikkusele oli eesti keeles viidatud vaid Richard Kleisi toimetatud entsüklopeediates. Tuleb siiski tõdeda, et makjavellism kui nähtus eksisteeris ammu enne Machiavellit ja seda võib pidada niisama vanaks kui poliitikat. Juba Cicero ja Tacitus väitsid, et ühiskonna heaolu (utilitas rei publicae) nimel on moraaliseaduste rikkumine lubatav.^[27]

Alltoodu järjestamisel on tuginetud itaaliakeelse Wikipedia vastavale loendile

• Discorso fatto al magistrato de' Dieci sopra le cose di Pisa, 1499
• Parole da dirle sopra la provvisione del danaio, 1503
• Descrizione del modo tenuto dal Duca Valentino nello ammazzare Vitellozzo Vitelli, Oliverotto da Fermo, il Signor Pagolo e il duca di Gravina Orsini, 1503 (Kirjeldus Hertsog Valentino teguviisist, mida ta järgis Vitellozzo Vitelli, Oliverotto da Fermo, härra Pagolo ja hertsog Gravina Orsini tapmisel)
• Ritratto delle cose di Francia, 1510 (Kirjeldus Prantsuse asjust)
• Ritratto delle cose della Magna, 1512 (Kirjeldus Saksa asjust)
• Il Principe, 1513 ("Valitseja") – Wikisource (tekst itaalia, hispaania, inglise, prantsuse, saksa ja vene keeles)
• Discorsi sopra la prima deca di Tito Livio, 1513–1519 (Arutlusi Titius Liviuse esimesest dekaadist)
• Dell'arte della guerra, 1516–1520 (Sõjakunstist)
• La vita di Castruccio Castracani da Lucca, 1520 (Luccalase Castruccio Castracani elu)
• Istorie Fiorentine, 8 raamatut, 1520–1525 (Firenze ajalugu)
• Discorso o dialogo intorno alla nostra lingua, 1524 või 1525 ('Arutlus ehk jutustus meie keelest', avaldatud 1730. a)
• Decennali 1506 ("Kümmeaastakud", kaks riimjutustust, esimene värssvormis poliitikaaineline kirjutis hõlmab ajavahemikku 1494–1504; teine, lõpetamata teos, ajavahemikku 1504–1509)
• La mandragola, 1513 (komöödia kolmes vaatuses)
• Belfagor arcidiavolo, 1518–1527 (romaan)
• Epistolario, 1497–1527 (Machiavelli kirjavahetus sõpradega)
• L'asino d'oro, 1517 (poeem)

• Clizia, proosakomöödia, 1525

• Andria (kartaagolase Publius Terentius Afer'i (u 195-185-159 eKr) teose "Androslanna" "lokaliseeritud" tõlge)

• Niccolò Machiavelli. Valitseja (Il Principe). Tõlkinud Toivo Tomson // Akadeemia. 1993. Nr 5, lk 1085–1117; nr 6, lk 1309–1341; nr 7 lk 1523–1564.

Kommenteeritud, tõlkija saatesõnaga tõlge tugines peamiselt väljaandele: Niccolò Machiavelli. Il Principe. Milano: Rizzoli editore, 1950.

Võrreldes alltooduga on see tõlge "toimetatud kinni" enam XX sajandisse kui XVI sajandisse.

• Niccolò Machiavelli. Valitseja. Quentin Skinner. Machiavelli. Tõlkinud Toivo Tomson, Liisi Erepuu. Avatud Eesti Raamat. Tallinn: Vagabund, 2001, 380 lk. EA-77667

Raamatu esimesel 241 leheküljel asuv kommenteeritud tõlge tugineb umbes kümnele erinevale itaaliakeelsele Il Principe / De Principatibus'e tekstile. Olulisemad tekstidevahelised erinevused on toodud välja osas Kommentaarid ja märkused (lk 193–233). Osas Sõnaseletusi (lk 235–241) on antud tõlkevasted selle vähem kui 15 000 sõnast koosneva traktaadi mõningatele sõnadele (sh principe, stato, principato, virtù, fortuna, provincia, universalità, università, populo, popolo jne).

„Mõistust on kolme liiki: esimene taipab kõike ise, teine suudab mõista seda, mida esimene on taibanud, aga kolmas ei taipa ise midagi ega suuda mõista ka teiste taibatut."^[28]

---

Suuri tegusid korda saatnud valitsejad on osanud inimeste päid kavaldamisega segi ajada. Lõppkokkuvõttes on nad üle olnud neist, kes on teinud panuse aususele.“

– Niccolò Machiavelli. Il Principe

Möödunud sajandi viimase kümnendini peeti Machiavelli (vananenud eestikeelne nimekuju: Makjavelli^[29]) elu ja tegevust eesti keeles trükimusta vääriliseks (üle 400 tähemärgi) ligi 20 korral^[30]. Mahuliselt on ülekaalus tõlkeartiklid, mida arvuliselt on umbes pool. Enamasti on need õpikutes ja teatmeteostes sisalduvad artiklid.^[31]

Kuna eelmise sajandi viimase kümnendini eesti keeles Machiavelli teosed puudusid, siis oli näiteks ainult eesti keelt valdav huviline sunnitud Machiavellist info saamiseks pöörduma teiste allikate poole. Oletagem, et huvilise ette sattus kaks teost: "Antiigileksikon" ja "Filosoofia ajaloo lühiülevaade". Neist sai lugeja teada, et "üks esimesi kodanluse poliitilisi ideolooge oli Niccolò Machiavelli (1469–1572^[32])". Kui nimetatud artikkel kannustas lugejat otsima ka muud teavet 103 aastaseks elanud XVI sajandi alguse "Firenze sotsioloogi" kohta, siis "Antiigileksikonist" sai tärganud huvi muuhulgas toitu järgmisest teabest: "Machiavelli juhatas 1498. aastast Firenze vabariigi sõja- ja välisasjade kantseleid^[33] […]. Pärast Medicite naasmist (1512) suleti ta vanglasse, kus kirjutas […] teoseid"^[34], milles antiikaja kirjanike tundmine oli ühendatud pragmaatilise, oma tegevuses vahendeid mittevaliva poliitiku kogemustega. Ammutatud teadmise (teoste kirjutamine kuus aastakümmet kestnud vangistuses) najal huviline vaevalt et millegi Machiavelliga seonduva üle enam imestanud oleks – kuuskümmend aastat "pimeda keskaja" vangistust sunniks kirjutama ehk hullemaidki asju kui Saatan selleks suuteline olnuks (kirjaoskuse olemasolul).

Kontekstis "Machiavelli – Itaalia ühendaja" on valdav Machiavellile omistatavate vaadete esitamine skeemi järgi "tugeva valitseja kaudu tugeva riigini". Tugeva riigi all peetakse silmas kas siis ühendatud rahvusriiki ^[35], tsentraliseeritud monarhiat ^[36] või midagi ühendatud vabariikide konföderatsiooni taolist^[37]. Mis puutub Niccolò Machiavelli vabariiklikesse ideedesse (resp ideaalidesse), siis neid tal küll esineb ^[38], kuid kõrvuti Machiavelli kui tugeva Itaalia (XX sajandi piirides) nimel oma vabariiklikest ideaalidest loobunud monarhistiga,^[39] domineerib Machiavelli kui avalik monarhia ja diktatuuri pooldaja. Eesti keeles puudus selline Machiavelli, kes ei soovinud XVI sajandi Itaaliat ühendada. (Eks ikka XX saj piiridesse).^[40]

Modernismi näiteks sobiks 1941. aasta Machiavelli, kes "oli valmis monarhistliku korraga leppima, kui ainult ühes sellega algaks Itaalias rahunemine ja Itaalia saaks niisama tugevaks, nagu Prantsusmaa või Inglismaa." See Machiavelli tõestab kaaskodanikele tungivalt, et Itaalia allub kiskjalike naabrite röövkäikudele seni, kuni ta pole saanud ühtseks riigiks.^[41]

Sotsiaalse tellimuse täitmist sobiks ehk illustreerima 1944. aasta väljaanne, kes mõistis, et "päratu suurt hulka väikevõimumehi suudab hävitada vaid vürst, kes kõhklematult ka ise on teesklev, toores ja sõnamurdja ning sammub hoolimatu karmusega lõppsihi poole", ehk siis kogu Itaalia alistamise poole (?).1934. aasta Machiavelli ent oli "õigust armastav mees, hea kodanik ja suur isamaalane, kes tundis tõsiselt kaasa oma kodumaa muredele ja hädadele" ning "kes näitas, kuidas tuleb luua tugev valitsus, et Itaalia saaks tugevaks ja vägevaks".

Ainsatena on Machiavellile makjavellismi kui õpetuse omistamise ekslikkusele viidatud Richard Kleisi toimetatud entsüklopeediates^[37]. Mõnes käsitluses väidetakse, et makjavellism oli Machiavelli enese poolt välja mõeldud õpetus, mis pidi teenima vaid üht eesmärki, Itaalia ühendamist ja mida hiljem ekslikult omistati kogu tema teooriale. Valdav on siiski makjavellismi samastamine Machiavelli, tema ideedega.

1977/1978 aastavahetusel ilmus ajalehes Sirp ja Vasar neljaks nädalaks 1920. aasta Friedrich Suure "Anti-Machiavelli" tutvustuse kõrvale märksa kaasaegsem Machiavelli, kes "istudes peldikus ja mõeldes järele, kui kummaline on teda ümbritsev maailm", […] "on üldse palju lähemal kõrgrenessansi ülevale ja monumentaalsele skulptuurile, kui seda arvatakse".^[42] Ajalehe lugeja sai muuhulgas teada ka seda, et firenzelase teosed ei näinud tema eluajal trükivalgust ning et tegemist oli tema kaasaegsetele tundmatu kirjanikuga. Kestvat hämmastust tekitab loetud väide, et "ajalugu on naine, kes armastab karmi kätt".^[43]

Machiavelli oli mõneti vasturääkiv. Kui 1920. aasta persoon pääses vaevalt vangistusest, siis aastal 1985 oli ta taas sunnitud trellide taha minema, et seal oma teoseid luua. Sagedased olid jooned, mida tinglikult võiks iseloomustada kui moderniseeritud varianti XVI sajandi Machiavellist – saatana kehastusest. Esines modernismi, kuid näiteks John Plamenatzi tasemeni, kelle Machiavelli teadis, et tulevik on suurriikide päralt, ja püüdis seepärast Itaaliat ühendada^[44], siinne Machiavelli siiski ei jõudnud.^[45][46]

• makjavellism
• poliitika
• valitsemine
• võim

• Itaalia entsüklopeedia. Biograafiline sõnaraamat (itaalia keeles) vaadatud 2012-04-22
• Niccolò Machiavelli teosed itaalia keeles, e-raamatud
• Niccolò Machiavelli teosed inglise keeles, e-raamatud
• 24 March 2017, By Silvia Marchetti, BBC, Machiavelli’s secret tunnel to fame, bbc.com (vaadatud 01. aprillil 2017)