Põhjala ristisõjad ehk Läänemere ristisõjad olid 12.–15. sajandil Rooma paavsti autoriseeritud ning katoliiklike ilmalike võimude (näiteks Saksimaa, Taani, Poola, Rootsi, Tšehhi) ja vaimulike jõudude (näiteks Bremeni peapiiskop, Riia piiskopid, Mõõgavendade ordu, Saksa ordu ja selle Liivimaa haru) läbi viidud misjoni- ja vallutusretked, mis olid suunatud nn paganlike rahvaste vastu ning mille tulemusena vallutati mitmed Läänemere-äärsed piirkonnad, viidi seal sisse ristiusk ning moodustati uued ilmalikud ja vaimulikud võimustruktuurid, sealhulgas Vana-Liivimaa.
