Pingelõdvendus
Pingelõdvendus oli külma sõja poliitikas suundumus 1970. aastate alguses, millega Lääne demokraatlikud riigid üritasid parandada suhteid Nõukogude Liidu ja teiste sotsialismimaadega. Pingelõdvendust juhtisid esialgu Euroopa demokraatlikud riigid, pärast Richard Nixoni võimuletulekut hakkas ka USA pingelõdvenduspoliitikat pooldama.
Pingelõdvenduse algus
Pingelõdvenduse alguseks on loetud 1966. aastat, kui Prantsusmaa president Charles de Gaulle külastas Nõukogude Liitu.[1] Moskvas võeti de Gaulle hästi vastu, hakkas arenema majanduslik ja kultuuriline koostöö Prantsusmaa ja NSV Liidu vahel. 1971. aastal käis NSV Liidu juht Leonid Brežnev Prantsusmaal vastuvisiidil.[2]
Paranesid ka NSV Liidu suhted teise Euroopa suurema riigiga – Lääne-Saksamaaga, kus oli võimule tulnud sotsiaaldemokraatlik valitsus. Lääne-Saksamaa sõlmis 1970. aastal NSV Liidu ja Poolaga nn idalepinguid, tunnustades Saksamaa idapiiri.[3][4] 1972. aastal tunnustasid Lääne-Saksamaa ja Saksa DV üksteise iseseisvust.[5]
USA-s algas pingelõdvenduspoiliitika 1969. aastal Richard Nixoni võimuletulekuga. Ettevõtte Pepsi-Cola juht Donald Kendall soovitas Nixonil sõlmida Nõukogude Liiduga kaubandusleppe.[6] Nixoni hinnangul[viide?] oli USA võimsus maailmas nõrgenenud ning ta seadis oma eesmärgiks suhete parandamise NSV Liidu ja Hiinaga.
USA ja NSV Liidu suhete soojenemine
1972. aasta mais külastas Nixon esimese USA presidendina Moskvat.[7] See oli NSV Liidu ja USA juhtide esimene kohtumine pärast 11-aastast vaheaega. Teatud mõttes osutus see kohtumine läbimurdeks. USA ja NSV Liidu suhted paranesid tunduvalt. 1973. aastal käis NSV Liidu juht Brežnev USA-s vastuvisiidil.[8]
Mõlemal kohtumisel kirjutati alla mitmetele olulistele dokumentidele – otsustati hakata piirama võidurelvastumist,[9] nõndasamuti otsustati hakata ka koostööd tegema majanduses, kaubanduses, teaduses, tehnikas, kultuuris jne. Kokku sõlmiti ligi poolsada lepingut, millega USA ja NSV Liit otsustasid omavahel koostööd tegema hakata.
Helsingi protsess
Pingelõdvenduspoliitika sümboliks Euroopas on peetud Helsingi leppeid ehk Euroopa julgeoleku ja koostöönõupidamist. Selle oli kokku kutsunud Soome president Urho Kaleva Kekkonen, lootes sellega parandada idabloki ja Lääne riikide vahelisi suhteid. Nõupidamised algasid 1973. aasta juulis ning kestsid 1975. aastani ja rajasid tee hilisema Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni ametlikuks loomiseks.[10]
Pingelõdvenduspoliitika tulemused
Pingelõdvenduspoliitikaga paranesid oluliselt USA ja NSV Liidu, aga ka lääne- ja idabloki riikide vahelised suhted. Külma sõda sellega aga lõpetada ei õnnestunud – USA ja NSV Liidu vaheline vastasseis jätkus, kuid otsese sõjalise konflikti oht vähenes.[11]