Reproduktiivõigused
Reproduktiivõigused kuuluvad inim- ja põhiõiguste valdkonda, kuid praktikas puudutavad reproduktiivõiguslikud küsimused nii rahvusvahelist, riigisisest, avalikku ja eraõigust kui ka lepingu- ja meditsiiniõigust.[1] Reproduktiivõigused on seotud kõikide küsimustega, mis puudutavad reproduktsiooni ehk järglaste saamise võimet.[1]
Reproduktiivõigused defineeriti rahvusvaheliselt 1994. aastal Kairos toimunud ÜRO rahvastiku ja arengu konverentsi (ICDP) tegevuskava artiklis 7.3 kui teatud inimõigused, mis on juba tunnustatud riigisisestes ja rahvusvahelistes seadustes, inimõiguste dokumentides ja teistes rahvusvahelistes kokkulepetes ning mille järgi on igal inimesel õigus saavutada seksuaal- ja reproduktiivtervise kõrgeim tase ning võtta vastu reproduktiivotsuseid ilma diskrimineerimise, sunni ja vägivallata.[2] Kairo tegevuskava järgi austavad reproduktiivõigused kõikide paaride ja indiviidide õigust vabalt ja vastutustundlikult otsustada mitu last, millal ja kui suurte ajavahedega nad soovivad saada ning õigust info ja asjakohaste vahendite kättesaadavusele, et oma soovi ellu viia.[2] Reproduktiivõigused hõlmavad seega väga erinevaid küsimusi: seksuaalhariduse ja rasestumisvastaste vahendite kättesaadavust, laste saamist, rasedusaegsete uuringute teostamist, vastsündinute suremuse vähendamist, aborti, adopteerimist, surrogaatemadust ning mitmeid teisi teemasid. Reproduktiivõigused on nii naistel kui meestel, kuid mitmed problemaatilised aspektid puudutavad bioloogilistest eripäradest tulenevalt otsesemalt naisi ning nende õigust kehalisele autonoomiale.
ÜRO on välja toonud järgmised inimõigused, mis on reproduktiivõigustega otseselt seotud: õigus mitte olla diskrimineeritud, õigus võrdsele kohtlemisele, õigus elule, õigus füüsilisele väärikusele, õigus abielluda ja pere luua, õigus privaatsusele (sh õigus era- ja perekonnaelu puutumatusele), õigus informatsioonile ja haridusele, õigus tervisele selle kõrgeimal tasandi ning õigus saada kasu teaduse edusammudest.[3]
Allikad
ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon ei räägi otsesõnu reproduktiivõigustest, kuid artikli 25 järgi on emadel ja lastel õigus saada erilist hoolitsust ja abi.[4] Lisaks loetleb ülddeklaratsioon inimõigusi, mis on reproduktiivõigustega tihedalt seotud: õigus privaatsusele, õigus mitte olla soopõhiselt diskrimineeritud, võrdsus abielusuhetes jt. Teherani 1968. aasta proklamatsiooni punkt 16 sõnastab selgelt, et oma laste arvu üle otsustamine on inimõigus.[5]
Ülddeklaratsioonile järgnenud rahvusvahelised inimõiguste lepingud jagasid õigused kahte kategooriasse: loodi kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt (ICCPR, 1976) ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvaheline pakt (ICESCR, 1976). Reproduktiivõiguste seisukohast olulisi inimõigusi sisaldasid mõlemad ning erinevalt inimõiguste ülddeklaratsioonist olid need lepingud riikidele legaalselt siduvad.[6] Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvaheline pakt tunnustas iga inimese õigust maksimaalsele füüsilisele ja psüühilisele tervisele (artikkel 12.1), pani riikidele kohustuse tarvitusele võtta samme, mis kindlustaks surnult sündimise ja laste suremuse vähenemise (artikkel 12.2 (a)) ning kinnitas iga inimese õigust saada kasu teaduse edusammudest (artikkel 15 p 1 (b)).[7]
Naiste õiguste tunnustamisel oli oluliseks nurgakiviks ÜRO konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (CEDAW, 1979), mille peamine eesmärk oli saavutada naiste võrdsus meestega erinevates sotsiaalsetes ja poliitilistes tegevustes.[8] Konventsioon annab naiste terviseõiguste kaitsele nõrgema positsiooni kui majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvaheline pakt, kuid kirjeldab samas palju konkreetsemalt, mida terviseõigused reproduktiivõiguste valdkonnas endast kujutavad ja mis kohustused nendest riigile tulevad.[6]
Järgmiseks oluliseks verstapostiks oli eelpool juba mainitud 1994. aastal Kairos toimunud ÜRO rahvastiku ja arengu konverentsi tegevuskava, millega ühinenud riigid tunnustasid reproduktiivõiguste kaitsmist inimõigustena. Lisaks defineeris Kairo tegevuskava artikkel 7.2 reproduktiivtervise kui täieliku füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisundi, mitte üksnes haiguste või jõuetuse puudumise, kõikides asjaoludes, mis puudutavad reproduktiivsüsteemi, selle funktsioone ja protsesse.[2] Kairo tegevuskava oli konsensusdokument, mis väljendas poliitilist tahet, kuid ei olnud juriidiliselt siduv.[9] Programm oli märgiline, kuna varasemad terviseõiguse algatused olid keskendunud pigem riikide vajadusele populatsiooni kontrollida, aga Kairo tegevuskava keskendus naiste võimalusele ja õigusele oma viljakust kontrollida.[10] Kuid Kairo tegevuskava jättis riikidele siiski teatava otsustusõiguse, öeldes, et õigust reproduktiivtervisele tuleb tagada kohaliku õiguse raamistikus, näiteks, kui kohaliku õigusega on abort keelatud, siis ei kohustanud tegevuskava seda legaliseerima.[10]
Reproduktiivtervis oli teemaks ka 1995. aastal Pekingis toimunud ÜRO IV naiste maailmakonverentsil vastu võetudPekingi deklaratsioonis (Beijing Declaraton and Platform for Action) ning Kopenhaageni sotsiaalarengu tippkohtumisel. Sonia Corrêa sõnul murdis reproduktiivtervis läbi kolme konverentsi – Kairo 1994, Peking 1995 ja Kopenhaagen 1995 – mõistena akadeemilistest ringkondadest välja ja muutus laiemaks aruteluteemaks, kuid ta tõdeb, et kuigi rahvusvahelises diskussioonis esindatud, tõlgendatakse mõistet nii poliitilisel kui üksikisiku tasandil riikides väga erinevalt.[11]
2015. aastal võtsid ÜRO säästva arengu tippkohtumisel 193 liikmesriiki vastu kestliku arengu eesmärgid järgmiseks 15 aastaks. Liikmesriikidelt oodatakse nendest eesmärkidest lähtumist poliitika kujundamisel. Eesmärk nr 5 on lõpetada kõikjal igasugune naiste ja tütarlaste diskrimineerimine, sh tagada reproduktiivtervise teenuste üldine kättesaadavus ja reproduktiivõigused.[12]
2016. aastal lisati majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelisele paktile üldkommentaar nr 22, mis keskendus seksuaal- ja reproduktiivtervisele. Kommentaari punkt 49 (a) sätestab muu hulgas riikide kohustuseks kehtetuks tunnistada või likvideerida seadused, mis kriminaliseerivad indiviidi või teatud grupi ligipääsu seksuaal- ja reproduktiivtervise rajatistele, teenustele, kaupadele ja infole.[13]
Euroopa kontekstis on märkimist väärt ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon ning Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsioon[14] 2011. aastast. Esimene sisaldab suuremat osa juba mainitud inimõigustest (nt õigus elule, õigus mitte olla diskrimineeritud, õigus privaatsusele), kuid ei taga sõnasõnaliselt ei tervise- ega ka reproduktiivõigusi.