Ringkond (Austria)

Ringkond, mida juhib ringkonnakomisjon, hõlmab tavaliselt kümme kuni kolmkümmend omavalitsust. Puhtalt haldusüksusena ei korralda ringkond valimisi ega vali seetõttu oma ametnikke. Ringkonna pealiku (Bezirkshauptmann) nimetab provintsi kuberner; ringkonna riigiteenistujad on provintsi töötajad.

Alam-Austria ja Vorarlbergi provintsiseaduses nimetatakse ringkonnakomisjonide juhitud ringkondi haldusringkondadeks (Verwaltungsbezirke). Burgenlandis, Kärntenis, Salzburgis, Steiermargis, Ülem-Austrias ja Tiroolis on kasutatav mõiste poliitiline ringkond (politischer Bezirk). Siseriiklikus õiguses, sealhulgas riigi põhiseaduses, kasutatakse kõiki kolme varianti vaheldumisi.

 Pikemalt artiklis Statuudiga linn (Austria)

Statuutlinn on linn, millel on nii valla kui ka ringkonna haldusvastutus. Linnavalitsuse töötajad täidavad ka ringkonna personali ülesandeid; linnapea täidab ka ringkonnakomisjoni juhi volitusi ja kohustusi. Seega toimib linna juhtimine korraga nii piirkondliku omavalitsusena kui ka riigi valitsuse haruna.

Enamik 15 statuutlinnast on suuremad piirkondlikud elanikekeskused, milles elanikke on kümneid tuhandeid. Väikseim statuutlinn on vaevalt rohkem kui küla, kuid võlgneb oma staatuse ajaloo keerdkäigule: Rust Burgenlandis, elanikke 1900 (2017), on saanud erilise autonoomia, kuna Ungari kuningriik tegi sellest 1681. aastal kuningliku vabalinna; see eesõigus arvati ringkonnasüsteemi, kui Ungari selle piirkonna (hilisem Burgenland) 1921. aastal Austriale loovutas.

Põhiseaduses on sätestatud, et kogukond, kus elab vähemalt 20 000 elanikku, võib nõuda oma provintsi statuutlinna staatusesse tõstmist, välja arvatud juhul, kui provints suudab näidata, et see kahjustab piirkondlikke huve, või välja arvatud juhul, kui riigi valitsus on selle vastu. Viimane kogukond, kes seda õigust on kasutanud, on Wels, statuutlinn aastast 1964. 2014. aasta seisuga on kõlblikud veel kümme kogukonda, kuid pole sellest huvitatud.

Statuutlinn Viin, kogukond, kus elab üle 1,8 miljoni elaniku, jaguneb 23 vallaringkonnaks (Gemeindebezirke). Hoolimata sarnasest nimest ja võrreldavast rollist, mida nad täidavad, on munitsipaalringkondadel teistsugune õiguslik alus kui ringkondadel. Statuutlinnadel Grazil ja Klagenfurtil on ka alajaotused, millele viidatakse kui "vallaringkondadele", kuid need on üksnes linnavalitsuse naabruskonnasuurused jaod.

Austria täpselt öeldes ei nimeta ringkondi, vaid ringkondade haldusasutusi. "Ringkonnakomisjoni" ja "linna" saksakeelne mõiste, vastavalt Bezirkshauptmannschaft ja Stadt, on osa iga sellise üksuse ametlikust nimest. See tähendab, et võib olla ringkondade paare, mille kaks tõelist nime sisaldavad sama toponüümi. Tegelikult on olemas mitu sellist paari. Näiteks on kaks Innsbrucki nime jagavat ringkonna haldusasutust: (statuut)linn Innsbruck ja Innsbrucki ringkonnakomisjon.

Segaduste vältimiseks tuuakse nendes paarides paiknevate maaringkondade nimed tavaliselt järelliite -Land abil, tähendades selles kontekstis laias laastus "piirkonda". Innsbrucki linna tavapärane nimi on Innsbruck, ringkonna tavapärane nimi, mida juhib Innsbrucki ringkonnakomisjon, on Innsbruck-Land. Ehkki selline kasutamine on peaaegu üldine nii meedias kui ka igapäevases saksa keeles ja ilmneb isegi valitsuse aeg-ajalt ilmuvates väljaannetes, pole järelliide -Land ühegi ametliku, seadusliku määrangu osa.

Austria keisririik

Keskajast 18. sajandi keskpaigani oli Austria keisririik absoluutne monarhia, millel ei olnud kirjutatud põhiseadust ega ka tänapäevast õigusriigi kontseptsiooni.

Provintse valitses monarh, tavaliselt keiser ise või keisri vasall, keda toetasid nende isiklikud nõustajad ja seisused. Valitseja ja seisuste vahelise suhte täpne olemus erines piirkonniti. Piirkondlikud haldurid nimetas monarh ja nad vastutasid monarhi ees. Esimese sammu moodsa bürokraatia poole astus keisrinna Maria Theresia, kes kehtestas 1753. aastal kogu keisririiki hõlmava ringkonnabüroode süsteemi (Kreisämter). Suure murranguna traditsioonides oli süsteem alguses ebapopulaarne; "mõnes provintsis tuli ületada märkimisväärset vastupanu". Ringkonnabürood ei saanud Ungari kuningriigis kunagi täielikult töövalmis.

Pärast 1848. aasta revolutsioonide esimest lainet kehtestasid keiser Ferdinand I ja tema siseminister Franz Xaver von Pillersdorf Austria esimese ametliku põhiseaduse. Põhiseadusega kaotati täielikult seisused ning nõuti täidesaatva võimu ja kohtuvõimu lahutamist, halvates viivitamatult enamiku olemasolevaid piirkondlikke institutsioone ja jättes ringkonnabürood keisririigi halduse selgrooks. Kuna Ferdinand oli sunnitud teise revolutsioonilaine survel troonist loobuma, asus tema järglane Franz Joseph I kiiresti tööle, muutes Austria põhiseaduslikust monarhiast tagasi absoluutseks, kuid tugines esialgu ringkonnabüroodele. Tegelikult ta tugevdas süsteemi. Tema märtsipõhiseaduses säilitati kohtu- ja täidesaatva võimu lahusus. See nägi ette keisririigi jagamise kohturingkondadeks, kohtute juhiks kutselised kohtunikud, ja eraldi jaotuse halduspiirkondadeks, mida juhiks kutselised riigiteenistujad. 1849. aasta keiserlik resolutsioon täpsustas üksikasju. Ringkonnad hakkasid tegutsema 1850. aastal, paljud neist olid juba oma praegustes piirides.

Märtsipõhiseadust ei rakendatud kunagi täielikult ja see lõpetati ametlikult 1851. aastal. Ametlikult täieliku autokraatia juurde naastes kaotas keiser võimude lahususe. Haldusringkonnad ühendati kohturingkondadega; ringkonna haldusasutused ringkonnakohtutega. Intellektuaalid kõrval tõid mõned vastuväited. Suurem osa elanikkonnast elas ja töötas endiselt mõisamaadel ning oli ikka veel harjunud, et mõisaisand oli mingisuguse mõisakohtu juhataja.

Tsisleitaania

Pärast 1867. aasta Austria-Ungari kompromissi oli Franz Joseph sunnitud nõustuma detsembripõhiseadusega, mis koosnes viiest alusseadusest, millega taastati põhiseaduslik monarhia Tsisleitaanias. Eelkõige taastas üks nendest alusseadustest kohtu- ja täidesaatva võimu lahususe. Selle sätte kohaselt tühistati haldus- ja kohturingkondade ühendamine järgmisel aastal; kõnealune seadus kehtestas ringkonnad sisuliselt tänapäevasel kujul. Seekord ei üritatud kava Ungaris kehtestada. Ungari kuningriik oli nüüd eraldi riik, igas mõttes täiesti sõltumatu, väljaarvatud kaitse- ja rahvusvahelised suhted, ega vajanud ega tahtnud kopeerida Viinis kehtestatud tsiviilhalduspoliitikat.

Habsburgi monarhia 1868. aasta taastamise ja kokkuvarisemise vahel 1918. aastal olulisi muudatusi ei tehtud. Viin kasvas märkimisväärselt 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses, neelates kümneid aguleid. Kolm ringkonda kadusid aastatel 1891–1918, kuna nende valdused liidendati keiserliku pealinna omadega. Kaks muud ringkonda kaotasid Viinile oma territooriumi osi. Üldise rahvastiku kasvu tõttu moodustati aastatel 1891–1918 olemasolevatest ringkondadest 11 uut ringkonda.

Esimene vabariik

Pärast monarhia kokkuvarisemist säilitas Esimese Austria vabariigi 1920. aasta põhiseadus ringkonnasüsteemi. Vähemalt üks peamisi kujundajaid, Karl Renner, oli soovitanud anda ringkondadele valitud volikogud ja teatav seadusandlik võim, kuid ei saanud selle idee osas üksmeelt.

1920. aasta põhiseadus iseloomustab Austriat kui föderaalset vabariiki ja selle liidumaid kui riigi pooleldi suveräänseid osi. 1925. aasta põhiseaduslik reform, üldise devolutsioonilise kalduvuse lai parandamine, muutis ringkonnad riikliku täidesaatva võimu üksustest uute "osariikide" täidesaatva võimu üksusteks. Taasistutamisel ei olnud praktilisi tagajärgi; riiklike seaduste jõustamine ja avalduste menetlemine riigi valitsusele jäid iga ringkonna peamiseks tegevuseks. Provintside valitsustel oli voli ringkondade piire ümber joonistada, kuid nad ei saanud ilma valitsuse nõusolekuta ringkondi luua või kaotada, ega muuta nende toimimist.

1921. aastal loovutas Ungari Burgenlandi Austriale. Osana Ungari kuningriigist oli piiriäärne maapiirkond jaotatud seitsmeks eestkosteks (Oberstuhlrichterämter), väikelinnade ja külade kobarateks eesotsas magistraatidega, kes olid nii ringkonnakohtunikud kui ka kohalike haldurite järelevalvajad. Austria muutis seitse eestkostet lihtsalt seitsmeks uueks ringkonnaks. Piirkonda kuulusid ka kaks kuninglikku vabalinna, Eisenstadt ja Rust; nendest tehti statuutlinnad, saades seeläbi ka ringkondadeks.

Land Österreich

Austria annekteerimisega Natsi-Saksamaasse 1938. aasta märtsis sai Austriast esialgu Saksa Riigi liidumaa (Land). Mais laiendati Viini, et luua Suur-Viin (Groß-Wien), neelates veel neli ringkonda. Katkestati ka kahe nõrgalt asustatud maaringkonna töö. Oktoobris kaotati Burgenland, selle põhjaosa liideti Alam-Austriaga ja lõunaosa Steiermargi liidumaaga.

1939. aasta mai ja 1940. aasta märtsi vahel kaotati Austria. Selle kaheksast allesjäänud provintsist sai seitse Reichsgaud, kes ei vastutanud mitte Viini, vaid otse Berliini ees. Mitmed statuutlinnad kaotasid oma eristaatuse ja liideti vastavate külgnevate maaringkondadega; teisest küljest ülendati Kremsi linn ringkonna staatusesse. Ringkonnad jäid muidu puutumata, kuid need olid nüüd Austria Bezirke asemel Saksa Kreise.

Teine vabariik

Natsi-Saksamaa allakäiguga 1945. aastal taastunud Austria vabariik taastas viivitamatult aastatel 1938–1940 lagunenud haldusstruktuuri, pannes ringkonnad uuesti paika. Ainus erand olid Viini sulandatud ringkonnad.

Austria oli jagatud neljaks okupatsioonitsooniks ning selle okupeerisid Ameerika Ühendriigid, Nõukogude Liit, Suurbritannia ja Prantsusmaa. Alam-Austria, Viini ümbritsev piirkond, oli Nõukogude tsooni osa. Pealinna ennast peeti liiga väärtuslikuks, et seda ühelegi ainuvõimule jätta, jaotati, nagu Berliingi, eraldi neljaks sektoriks. Oma plaanide koostamisel töötasid liitlased linna 1938. aasta eelsetes piirides. Natside Viini laiendamine oli aga loonud tundeid. Mitmed Suur-Viini liidendatud maapiirkonnad olid vaenulikud. Enamik Alam-Austriat oli sajandi vältel olnud konservatiivne rahvuslik; Viin oli aastakümneid olnud sotsiaaldemokraatia kants. Tööstuse ja rahanduse linna Viini juhtiv bürokraatia oli põllumajanduslikust maast sotsioloogiliselt kaugel. Mõnel mõjutatud äärelinnal olid aga juba pikka aega olnud pealinnaga palju tihedamad sidemed kui ülejäänud endise provintsiga, seda nii sotsiaalselt kui ka infrastruktuuri osas. Nende äärelinnade püsiv Viinist väljaviimine oleks olnud soovimatu. Natside piirimuutuste täielik või osaline kinnitamine oleks teisalt viinud piiritlemiserinevustele Austria ja liitlaste haldusjaotuste vahel. Probleemile lisandusid vaidlused kommunaalvõla osas.

Tuliselt vaidlustatud küsimus Viinis domineerinud sotsiaaldemokraatide ja Alam-Austriat valitsenud Rahvapartei vahel lahendati alles 1954. aastal. Taastati üks traditsiooniline ringkond, mille linn 1938. aastal annekteeris. Mitmete teiste lisatud traditsiooniliste ringkondade osad ühendati teise uue ringkonna moodustamiseks.

1964. aastal tõsteti Welsi linn statuutlinn staatusesse.

Kaks muud uut ringkonda loodi vastavalt 1969. ja 1982. aastal.

• 1. jaanuaril 2012 ühendas Steiermargi liidumaa Judenburgi ja Knittelfeldi ringkonnad Murtali ringkonnaks. Ühinemine oli osa programmist, mille eesmärk on piirkondliku bürokraatia sujuvamaks muutmine.
• 1. jaanuaril 2013 järgnes veel kolm ühinemist: Bruck liideti Mürzzuschlagiga, Hartberg Fürstenfeldiga ja Feldbach Radkersburgiga.
• 1. jaanuaril 2017 jagas Alam-Austria Wien-Umgebungi ringkonna osadeks, mis liideti Bruck an der Leitha, Korneuburgi, Sankt Pölteni ja Tullni ringkondadega.

Järelliited -Land ja -Umgebung ei ole ühegi seda kasutava ringkonna ametliku nime osa. Juhtudel, kui statuutlinnal ja maaringkonnal on sama toponüüm, on maaringkonnal ebaselguse vältimiseks oma nimele tavalise kasutuse korral lisatud -Land või -Umgebung (Alam-Austrias ametlikult mitte). Kõigi 13 sellise maaringkonna halduskeskused asuvad vastavas statuutlinnas, seega väljaspool ringkonda ennast.

Selles lõigus loetletakse ainult ringkondi, mis hõlmavad piirkondi, mis on endiselt osa tänapäeva Austriast. Pärast Tsisleitaania kaotamist 1918. aastal kaotatud ringkonnad on ära jäetud.