Tanger

Nime päritolu suhtes pole konsensusele jõutud, on mitmeid teooriaid:

1. Nimi tuleneb semiidikeelsest sõnast tigisis, mis tähendab sadamat, või berberikeelsest sõnast tingis, mis tähendab sood.^[2][8][9] 
2. Linnale anti nimi berberi jumalanna Tinjise järgi.^[8] 
3. Herakles nimetas linna oma vastse abikaasa ja hiljuti lesestunud Tingi järgi, kelle abikaasa – hiiglase Antaiose – oli ta ise enne surmanud.^[8][9]

Linna asutasid 5. sajandil eKr kartaagolased, varem oli see olnud foiniiklaste kauplemispiirkond.^[10] Aastal 81 eKr vallutasid linna roomlased, kes valitsesid seda viissada aastat ning kelle võimu all sai Tangerist 42. aastal pKr Mauretania Tingitana provintsi pealinn. 6. sajandil haarasid võimu bütsantslased. Nende domineerimine lõppes 707. aasta vallutusega ning algas sajanditepikkune araablaste režiim.

Portugal okupeeris linna 1471. aastal. 109 aastat hiljem läksid Portugal ja tema valdused – kaasa arvatud Tanger – Hispaania kätte. 1656 Portugal iseseisvus ning võttis linna tagasi. 1662. aastal abiellusid Inglismaa kuningas Charles II ja Portugali Bragança dünastia printsess Catherine, mistõttu läks linn kaasavarana inglaste kätte, kes selle kuue aasta pärast hülgasid, kuna ei suutnud teda kaitsta marokolaste rünnakute eest.^[7]

Prantslased pommitasid linna 1844 ja hispaanlased vallutasid terve Maroko 1860. Britid andsid hispaanlastele hoiatuse, et edasine Tangeri ja Maroko rannikualade haldamine on neile vastuvõetamatu. Seepeale kehtestati linnas 1912. aastal rahvusvaheline režiim – linna hakkasid juhtima Prantsusmaa, Hispaania, Ühendkuningriik ning hiljem ka Madalmaad, Rootsi, Belgia, Itaalia ja Ameerika Ühendriigid.^[3][7] Ülejäänud Marokost sai Prantsuse ja Hispaania protektoraat.^[7][11]

Ühisvalitsemine katkes 1940. aasta juunis, kui Hispaania hõivas II maailmasõja ajal Tangeri. 1945 lõppes sõda ning võidukad liitlased survestasid Hispaaniat, et too linnast lahkuks – sama aasta oktoobris taastati rahvusvaheline kord, mis säilis kuni Maroko iseseisvumiseni (1956).^[7][11]

Tanger asub lähistroopilises kliimavöötmes, täpsemalt on seal lähistroopiline vahemereline kliima. Seda iseloomustab aastaringne soojus ja mõõdukus.^[12] Suved on väga kuumad, lämbed, enamasti pilvitud ja kuivad. Talved on niisked, tuulised, enamjaolt pilvised, märjad. Miinuskraadid on haruldased.^[13] Köppeni kliimaklassifikatsiooni järgi on linna kliimatüüp Csa.^[12]

Tangeri majandus on Maroko suurlinnade seas väga prominentne. Oma suuruselt jääb ta alla vaid Casablancale ja pealinnale Rabatile. Tööstuspiirkondadest platseerub ta teisele kohale. Esindatud on auto-, tekstiili-, keemia-, mere-, metallurgiatööstus.^[14]

Linna majanduses mängib olulist rolli sadam Tanger-Med, mis on üks suurematest Vahemere ääres ja ka kogu Aafrikas.^[15] Tangeris opereerivad paljud rahvusvahelised firmad. Põhjuseks on Tangeri vabakaubanduspiirkond ehk TEFZ (Tangier Exportation Free Zone). Sellel 345-hektarilisel maa-alal saavad ettevõtted tegutseda maksuvabalt. TEFZ-is on enim lennumasinate ja autode tootjaid, näiteks asub linnas prantsuse autotootja Renault' tehas.^[16][17] Ka väljaspool TEFZ-i on suurfirmadele soodsad tingimused: kinnisvarahinnad on madalamad kui muudes Euroopa kuurortides – lausa kuni 50% – ning suurejoonelised investeeringud on vabastatud imporditollimaksudest.^[18]

Tangeri majanduse alustalaks on ikkagi turism – oma ajaloo, arhitektuuri ja loodusliku ilu poolest. Linn meelitab ligi sadu tuhandeid turiste, kes majandusse panustavad. Kinnisvara- ja ehitusfirmad, nii kohalikud kui välismaised, investeerivad sellest sektorist kasu saamiseks pidevalt infrastruktuuri, ning mitte asjatult – ennustatakse viieprotsendilist turismi kasvu järgmise 10 aasta jooksul, vaatamata terroriohule.^[15][19] Aastaks 2018 kavandatakse marsruuti, mis ühendaks Tangeri ja Casablancat. Testitakse Prantsuse kiirronge TGV, mis läbivad linnadevahelise distantsi (340 km) kahe tunniga. Tegemist on esimese kiirrongiliiniga Aafrikas ning see tooks kaasa ka järsu tõusu mõlema linna majanduses.^[20]

Tööstuse ja turismi järel tuleb põllumajandussektor, mille peamine saadus on teravili.^[19]

• Medina (vanalinn).^[21]
• Heraklese koopad – koopad, kus väidetavalt Herakles magas enne 11. vägiteo sooritamist.^[8][21]
• Kasbah' Vahemere kultuuride muuseum.^[22]
• Tangieri rand.^[23]
• Cap Spratel – Aafrika loodetipp.^[21]
• Tangieri Ameerika Ühendriikide saatkonna muuseum – Maroko oli esimene riik, mis tunnustas USA iseseisvust. Nüüdseks muuseumiks muudetud, riikidevahelise suhtluse nimel rajatud hoone on esimene USA kinnisvara välismaal.^[24]

• William S. Burroughs – USA kirjanik^[25]
• Mohammed Choukri – Maroko kirjanik^[26]
• Paul Bowles – USA helilooja, tõlkija ja kirjanik^[27]
• Sanaa Hamri – Maroko-Ameerika režissöör^[28]
• Antonio Fuentes – Maroko kunstnik^[29]
• Jean-Luc Mélenchon – Prantsuse poliitik^[30]
• Ibn Baṭṭūṭah – tähtsaim moslemist rändaja keskajal^[31]
• Ira Cohen – USA luuletaja, kirjastaja, fotograaf ja filmitegija^[32]
• Brion Gysin – Briti kirjanik ja maalija^[33]
• Allen Ginsberg – USA luuletaja^[34]

• Faro, Portugal^[35]
• Saint-Denis (Réunion), Prantsusmaa
• Dagupan, Filipiinid