Titani hukk

Titani hukk

Põhja-Ameerika manner ja Suhmi ookeanihäil
Koht	Titanicu laevavrakid ja rusuväli Põhja-Atlandi ookeanis
Koordinaadid	, 49° 56′ 49″ W
Kuupäev	18. juuni 2023^[1]
Vahend	Titan (allveeaparaat)
Põhjus	uurimisel
Hukkunud	1 ameeriklane 1 prantslane 3 britti
Hukkunuid	5^[2]
Vastutaja(d)	OceanGate Expeditions
Tulemus	allveeaparaadi survekambri purunemine^[3] implosioonis^[4]

1: Saint John's, 2: Titanicu vrakk
Meediafailid Wikimedia Commonsis

Titani sukeldamisõnnetus toimus 18. juunil 2023. aastal, mil OceanGate'i käitatav ja sukeldatav süvavee sukelaparaat Titan jäi kadunuks rahvusvahelistes vetes Atlandi ookeanis.^[5] Neljandal õhtul pärast teadmata kadumist informeeriti üldsust rusude leidmisest.^[3]

Newfoundlandi rannikul asuvast Saint John'si linnast ehk lähtesadamast ligikaudu 690 km kaugusel lõunakagus ning umbes 3 km ja 780 m sügavusel ookeanipõhjas paiknevad aurulaeva Titanicu kaheks murdunud vrakid ja nende rusuväli. Titanic hukkus 1912. aasta kevadel rutakal esmareisil Loode-Euroopa kolmest sadamalinnast New Yorgi suurlinna Põhja-Ameerikas. Titan oli sealkohal oma neljandal turismiekspeditsioonil, et viie inimesega pardal vaadelda luksuslikku ookeaniliinilaeva jäänukeid ja riismeid. Sel korral katkes ühendus sukelaparaadiga tund ja 45 minutit pärast vrakkide kohal sukeldumist.

Ameerika Ühendriikide ja Kanada ametivõime teavitati paaritunnise hilinemisega, kui Titan ei tõusnud samal päeval plaanitud ajaraamides ookeani pinnale. Alustati ulatuslikke otsingu- ja päästeoperatsioone, arvatavasti ammendunuks pardal olnute neljapäevane hapnikuvaru 22. juuni hommikuks.

Ekspeditsioon

Polar Prince'i nimeline arktiline jäämurdja väljus Saint John'sist ekspeditsioonile 16. juunil. Mootorlaev jõudis sukeldumispaika järgmisel päeval, mil alustati Titani paigaldust. Newfoundlandi suveajavööndis pühapäeval 18. juunil kell 9.30 (NDT; UTC−02.30) alustati Titanicu vrakkide kohal sukelduse opereerimisega. Esimesed poolteist tundi laskumisel suhtles mootorlaeva veepealne meeskond Titani meeskonnaga iga 15 minuti järel, kuid salvestatav side katkes pärast kella 11.15 (Eestis kell 15.45). Sukelaparaat pidi pinnale tõusma kell 16.30 (Eestis kell 21.00), kella 19.10-ks (Eestis kell 23.40) teatati Ameerika Ühendriikide rannavalvet kadunud alusest.

Ookeani ohud ja tehnilised riskid

Intsidendis võis esineda mitmeid kokkusattumisi. Titani sideseadmed võisid üles öelda, mis tähendab, et nad ei saanud pinnal oleva meeskonnaga kontakti, kuigi võisid vabalt navigeerida. Juhtimisseadmed allusid konsoolilaadsetele mängukontrolleritele. Samuti oli võimalik, et probleem seisnes ballastisüsteemis, mis vastutas sukelaparaadi ujuvuse juhtimise eest. Teine stsenaarium oli see, et Titan sattus lõksu või sattus prahitükile, mis takistas tõusmist ookeanipinnale. Sukelaparaat võis saada kahjustusi, seal võis tekkida mehaanilisi rikkeid, mis põhjustasidki survekambri implosiooni. Veealuse tohutu välisrõhu tõttu hukkuksid nad viivitamatult, mainimata väga madalat veetemperatuuri. Neid võis enne seda psühhosotsiaalsetes ohutegurites vaevata ka teadmatus/teadvusetus ning kompressioontõbi, hüpoksia, hüpotermia, malnutritsioon ja dehüdratsioon.

Titanis viibinud inimesed

Shahzada Dawood, britist-pakistanlasest ärimees ja miljardär;
Suleman Dawood, eelmise 19-aastane poeg, kes õppis Strathclyde'i Ülikoolis;
Hamish Harding, britist ärimees, miljardär, lendur ja kosmoseturist;
Paul-Henri Nargeolet, prantslasest endine mereväe komandör, sukelduja ja sukeldumispiloot;
Stockton Rush, OceanGate'i asutaja ja tegevjuht, kadunuks jäänud sukelaparaadi piloot.

Nargeolet on autoriteedina juhtinud mitmeid ekspeditsioone vrakile ja jälginud tuhandete esemete taastamist. Ta on IFREMER-i liige ning E/M Group & RMS Titanic allveeuuringute direktor. Ülejäänud reisijad peale piloodi olid turismiekspeditsioonile koha ostnud jõukurid, väidetavalt maksis 8-päevane reisimine edasi-tagasi kuni 250 000 USA dollarit.

Hukkumine

Tõenäoliselt toimus hukk juba 18. juunil vahetult pärast salvestatava side kadumist.^[1] Sest, tohutust veerõhust tingitud implosiooni veealused akustilised signaalid oleksid laialdaselt levinud kui ka hiljemalt kohe registreeritud.

Surmad

Süvaookeani veerõhust tingitud katastroofilises implosioonis surid imekiiresti rusustuvas sukelaparaadis viibinud isikud tõenäoliselt millisekunditega, tuhandetesse kelvinitesse ulatuvas temperatuuris. Nende kolbad ja organid purunesid kiiremini kui närviimpulsid suutsid aistinguid ajudesse edasi kanda, seega olid surmad valutundetud ja silmapilksed.

Otsingu- ja päästetööd

Ameerika Ühendriikide mereväe patrull- ja luurelennuk P-8 Poseidon alustas piirkonna kaardistamist ja merealust kuulamist juba järgmisel päeval pärast kadumist. Otsingupiirkonnas registreeriti kolkimisi või kolksumisi, mis võisid lähtuda ka vrakkidest.^[6]

Šotimaa sadamalinna Lossiemouthi lähedaselt RAF-i sõjaväelennuväljalt tõusid sündmuspaiga heaks õhku kaks transpordilennukit A400 Atlas ja C-17 Globemaster III, mis laetakse maha St. John'si rahvusvahelises lennujaamas. Hiljem samal päeval leitigi otsingupiirkonnast prahiväli, mis lähtus kadunud sukelaparaadist.^[7]