Trubaduur

Trubaduuriluule sai alguse 11. sajandi lõpul Oksitaanias, kuid see levis ka Hispaania ja Itaalia aladele. Trubaduuride mõjul puhkes rüütliluuletraditsioon õitsele ka mujal Euroopas: Saksamaal minnesang, põhjapoolsel Prantsusmaal truvääriluule, Galicias ja Portugalis trovadorismo ning Lõuna-Itaalias Scuola siciliana. Trubaduurilüürika on mõjutanud ka hilisemat Itaalia luulet, näiteks Firenze dolce stil novo't Guido Cavalcanti ja Dante ajal^[3]. Dante Alighieri ütleb oma rahvuskeelsele loomele pühendatud teoses "De vulgari eloquentia" trubaduurilüürika kohta, et see on fictio rethorica musicaque poita – poeedi retooriline ja muusikaline looming^[4].

Pärast 12.-13. sajandi vahetuse ja 13. sajandi alguse "klassikalist perioodi" hakkas trubaduuriluule traditsioon 14. sajandil hääbuma ja arvatavasti 1348. aasta katkuepideemia ajal kadus lõplikult.

Ligi 450 tänapäeva uurijatele tuntud trubaduuri hulgas leidub mitmesuguse taustaga inimesi. Paljud varased trubaduurid olid aadlisoost, näiteks kõik teadaolevad trobairitz'id olid aadlipäritolu, kuid hilisematel perioodidel lisandus neile luuletajaid madalamatest ühiskonnaklassidest. Oksitaani keeles on olemas erinevad sõnad "õilsa" luuletaja ja helilooja trubaduuri (trobador) ja lihtrahvapäritolu huglaari (juglar) vahel, kes peale laulude loomise ja ettekandmise harrastas ka muid esituskunste. Tüüpiliselt ei olnud trubaduurid rändmuusikud, vaid tegutsesid pikemat aega ühes kohas mõne rikka aadlimehe või aadlidaami teenistuses. Oli ka selliseid trubaduure, kes rändasid, kuid nad liikusid vaid ühest õukonnast teise.

Põhiteemad trubaduuriluule tekstides on rüütellikkus (chivalry) ja kurtuaasne armastus (fin amor, courtly love). Tekstid jagunevad kolme kategooriasse: trobar leu ('kerge'), trobar ric ('rikas'), and trobar clus ('suletud'). Trobar leu on neist lihtsaima retoorikaga ja oli arvatavasti mõistetav igasugusele kuulajale sõltumata selle haritusest^[5]. Trobar clus on kõige keerulisem ja kasutab nii mitmetasandilisi metafoore ja keerukat sõnavara, et juba teose esitamisajal oli see arusaadav vaid kitsale kuulajaskonnale^[6] ja on parajaks peamurdmisülesandeks ka tänapäeva uurijatele. Trobar ric oli nende kahe kategooria vahepealne, kasutades keerukaid konstruktsioone ja rikast keelt, mis andsid edasi pigem lihtsaid mõtteid^[7].

Enamik tekste on intellektuaalsed, metafüüsilised ja vormellikud, esineb ka humoorikat või lausa vulgaarset satiirilist luulet. Paljude žanride hulgas oli populaarseim kantsoon (canso), sirventees and tentsoon muutusid populaarseks 13. sajandi lõpul ja 14. sajandil^[8].

Trubaduur lõi luuleteksti koos ühehäälse meloodiaga ja oli ise selle esitaja. Keskaja tavalisimad muusikariistad olid puupuhkpillid ja keelpillid, laulu saatmiseks oli võimalik kasutada vaid viimatinimetatuid. Fiidel, lauto, psalteerium, tsitter ja harf on instrumendid, mida kohtab ka trubaduure kujutavatel käsikirjade illustratsioonidel.

Võrreldes säilinud tekstide hulgaga on trubaduuride muusikat kirjapanduna säilinud vähe. Põhiliselt on see nagu tekstidki säilinud patroonidele kingitud laulukogumikes (chansonnier).

Nimed on antud ligikaudses kronoloogilises järjekorras, lähtudes teadaolevatest elu- ja tegutsemisaastatest. Periodiseering T. Siitani^[2] järgi.

I põlvkond (1080–1120)

• Guillaume IX d'Aquitaine, Akvitaania hertsog (1071 – 1126 või 1127)

II põlvkond (1120–1150, luulevorm kujuneb täielikult välja)

• Jaufré Rudel (enne – u 1170)
• Marcabru (enne 1127 – 1148)
• Cercamon (snd enne 1135; surnud pärast 1145)
• Rigaut de Berbezilh (tegutses u 1150)

III põlvkond (1150–1180)

• Peire d'Alvernha (tegutses u 1170)
• Bernart Marti (tegutses u 1170)
• Alfonso II de Aragón (snd 1157; surnud 1196)
• Berenguer de Palou (tegutses u 12. Jh.)
• Bernart de Ventadorn (snd 1130–1140; surnud 1190–1200)

IV põlvkond (1180–1220, "klassikaline periood")

• Giraut de Bornelh (tegutses u 1162–1199)
• Folquet de Marselha (u 1150 – 1231)
• Raimbaut d’Aurenga (1147–1173)
• Azalaïs de Porcairagues (trobairitz, tegutses 12. sajandi teisel poolel)
• Beatriz de Dia (trobairitz, tegutses 12. sajandi teisel poolel)
• Guillem de Berguedan, ka de Berguedà (tegutses u 1180)
• Peire Vidal (tegutses 12. sajandi teisel poolel)
• Gavaudan (tegutses 12. sajandi lõpul)
• Raimbaut de Vaqueiras (surnud pärast 1202)
• Gaucelm Faidit (snd enne 1185; surnud pärast 1202)
• Arnaut Daniel (u 1150 – u 1200–1210)
• Bertran de Born (enne 1140 – u 1215)
• Perdigon (tegutses 1190–1220)
• Lombarda (trobairitz, tegutses 1217–1262)
• Castelloza (trobairitz, tegutses 13. sajandi algul)
• Aimeric de Peguilhan (u 1170 – u 1230)

V põlvkond (1220–1300, hilisperiood, "postklassikaline periood")

• Peire Cardenal (tegutses 13. sajandil)
• Peire de Corbian (tegutses 13. sajandil)
• Bertran d'Alamanon (tegutses u 1250)
• Guillem de Montanhagol (tegutses u 1250)
• Cerveri de Girona (tegutses 13. sajandi teisel poolel)
• Guiraut Riquier (tegutses 13. sajandi teisel poolel)
• Jehannot de Lescurel, ka Jehan de Lescurel (surnud 1304)

• Rüütlilaul

• S. Newman. Troubadours in the Middle Ages
• Secular Music — Troubadours. lumenlearning.com veebikursus keskaja ja renessanssmuusikast
• Troubadours, Trouvères and Minnesingers (Rida nimesid koos elulugudega, inglise keeles)
• Andmebaas trubaduuride laulude meloodiatest