Ultraviolettkiirgus
Ultraviolettkiirgus ehk UV-kiirgus on elektromagnetkiirgus, mille lainepikkus on väiksem kui nähtaval valgusel (piirneb violetse valgusega) ja suurem kui röntgenikiirgusel. Seega on ultraviolettkiirgus osa elektromagnetlainete spektrist.
Ultraviolettkiirguse liigid
| Liik | Tähis | Lainepikkus | Footoni energia |
|---|---|---|---|
| Lähi-UV | UV-A | 380–315 nm | 3,26–3,94 eV |
| Kesk-UV | UV-B | 315–280 nm | 3,94–4,43 eV |
| Kaug-UV | UV-C-FUV | 280–200 nm | 4,43–6,2 eV |
| Vaakum-UV | UV-C-VUV | 200–100 nm | 6,20–12,4 eV |
| Extra-UV[2] | EUV | 121–10 nm | 10,25–124 eV |
Ultraviolettkiirgus hõlmab lainepikkuste riba 100 nanomeetrist (nm) kuni 380 nanomeetrini, vastavalt sagedusriba 789 terahertsist (THz) kuni 3 petahertsini (PHz), mis on jaotatud mitmeks alaliigiks. Tabelis esitatud liigituse kõrval on kasutusel ka teistsuguseid jaotusi. Näiteks WHO määratluse järgi ulatub UV-kiirguse ala 1 nanomeetrist 400 nanomeetrini.[3]
Päikesest lähtuvast UV-kiirgusest neeldub atmosfääris (peamiselt osoonikihis) täielikult lühilaineline kiirgus lainepikkusega alla 200 nm, seega ekstraviolettkiirgus ja vaakumiultraviolettkiirgus (levibki üksnes vaakumis). Maapinnani tungib UV-A-kiirgus ja vähemal määral UV-B-kiirgus.
Tehislikud UV-kiirguse allikad on näiteks kõrgrõhu- ja ülikõrgrõhu-elavhõbelamp, UV-valgusdiood ja ultraviolettlaser (eksimeerlaser). UV-kiirgus tekib ka näiteks luminofoorlampides, kus selle ultraviolettkiirguse muundab nähtavaks valguseks lambi klaaskesta sisepinnale kantud luminofoor.
Tavaline (akna)klaas neelab UV-B- ja UV-C-kiirguse, kuid pikemalainelist (üle 300 nm) kiirgust laseb osaliselt läbi. UV-seadmeis kasutatakse sellele kiirgusele läbipaistvat kvartsklaasi.