Vatikani I kirikukogu

Vatikani I kirikukogu (ladina keeles Concilium Vaticanum Primum) oli kahekümnes Rooma-Katoliku Kiriku oikumeeniline kirikukogu, mille kutsus kokku paavst Pius IX 29. juunil 1868, et arutada kirikut puudutavaid kaasaegseid probleeme, täpsemalt ratsionalismi, liberalismi, ateismi ja materialismi ideede populariseerumist, ning lahendada teoloogilisi küsimusi.[1][2]

Vatikani I kirikukogu
Kirikukogu istungit Püha Peetruse basiilikas kujutav 19. sajandi maal.

Algus8. detsember 1869
Lõpp20. oktoober 1870 (istungid lükati sine die edasi)
TunnustajadRooma-Katoliku Kirik
ToimumiskohtPüha Peetruse basiilika
Kutsus kokkupaavst Pius IX
(bulla "Æterni Patris" 28. juunil 1868)
Eesistujapaavst Pius IX
Osalejad744
Teemadratsionalism, liberalism, materialism, ateism, piibli kirjutajate inspiratsioon, paavsti ilmeksimatus
Vastuvõetud dokumendid
ja otsused
"Dei Filius", "Pastor aeternus"
Kronoloogia
JärjekorranumberXX / 20.
Eelmine koguTrento kirikukogu
Järgmine koguVatikani II kirikukogu

Kirikukogu planeerimist ja ettevalmistamist alustati 6. detsembril 1864,[3] ning avaistung toimus Püha Peetruse basiilikas 8. detsembril 1869. Istungid jätkusid kuni 20. oktoobrini 1870, mil paavst järgnevad istungid määramata ajaks (sine die) edasi lükkas, seoses Itaalia sõdurite tungimisega Kirikuriigi kontrollitavasse Rooma linna.[4][3] Ametlikult suleti kirikukogu alles 1962. aastal kogunenud Vatikani II kirikukogu esimesel istungil.[5] Kirikukogul osales 744 piiskoppi.[5]

Kuigi kirikukogu jaoks valmistati ette 51 algteksti, jõudis neist istungitel läbivaatamisele ainult 6[6] ja hääletuste tulemusel lõplikule kinnitamisele vaid 2 konstitutsiooni: "Dei Filius", mis käsitles usku, inimmõistust ja nende omavahelisi suhteid[6], ja "Pastor aeternus", millega defineeriti dogma paavsti ilmeksimatusest ametlikes (ex cathedra) seisukohavõttudes, mis puudutavad moraali ja usku,[7] ning tema primaat katoliku kirikus.[1][8][5]

Vaata ka

Viited

Kirjandus

Välislingid